''Aaa kuule mis Lily ja Brandoni vahel on ?'' küsisin ja poiss kehitas õlgu. Siis pugesime me koos tekki alla ja kustutasime tule. Siis oli kuulda kõvrat kopputust ja sisse tormas Lily, kelle nägu oli murelik ja hirmunud.

''Mis juhtus?'' küsisin ma istukile tõustes ja tuld põlema pannes ''Emily viiakse kiirabiga minema '' ütles tüdruk, silmist hakkasid voolama pisarad. Ma teadsin, et mina olen süüdi.

Ma tõusin kiirelt püsti ja panin riidesse. Lily oli juba alla läinud. Chris pani ka riidesse.''Kõik saab korda'' lohutas poiss mind ja võtis mult ümbert kinni. Me lonkisime alla. Lily oli Brandoni kaisus diivanil ja nuttis.

''Lähme haiglasse'' ütles Chris sahtlist midagi otsides. Ta võtis sealt välja oma auto võtmed. Me panime kõik kiirelt jalanõud jalga. Chris võtis mu käest kinni ja nii me siis läksime.

Gaarašide juures oli valvur. ''No kuhu te nüüd kihutate ?'' küsis ta ''Lase lihtsalt sisse'' ütles Chris, nii kui ta Chrisi nägi nii ta lasi meid sisse.

Seal oli vähemalt kaheksa autot. Üks ilus must auto jäi mulle silma ja see oligi Chrisi auto. Ma istusin Chrisiga ette ja teised istusid taha.

Terve tee haiglasse me sõitsime vaikuses. Ainult Brandoni lohutavat sosinat oli kuulda. Lily nuttis või püüdis rahuneda, ma ei tea täpselt. Ise olin ma šokkis. Mina olen ju selles süüdi.

Ma mõtlesin terve tee minu ja Chrisi suhtele ja Emily tunnetele Chrisi vastu. No ma ei saa aru kuidas minul ei vea armastuses.

Mõne aja pärast olimegi me haigla juures. Koheselt tormasime sisse ja Branndon küsis kus palatis Emily asub.

Me Lily jooksis nagu segane üles ja Brandon tema järel. Ma lonkisin neile vaikselt järgi. Chris võttis mult ümbertkinni ja tegi õrna musi põsele.

Peagi olime ka meie kohal. Lily istus ja nutis ikka veel. Ma vaatasin Brandoni poole ''Teda ei lasta vaatama'' ütles poiss kurvalt ''Kriitiline seis'' lisas ta veel.

Nii me siis istusime seal. Peagi otsustas Chris, et ta peaks mind ja Lilyt koju viima, Brandon jäi sinna ja lubas helistada.

Tagasi teel Lily enam ei nutnud. Ma ei saanud siiani ühtegi sõna suust välja. Me saatsime Lily ära ja siis läksime oma majja.

Matt oli ikka veel üleval ''No kus te siis rändasite ?'' küsis ta reipalt ''Emily on haiglas'' ütles Chris tüsedal toonil.

Ma olin otsustanud mida ma edasi teen aga täna ma seda veel välja ei ütle. Me läksime peagi kõik magama. Enne seda käsi Matt minu palvel Lilyt vaatamas. Brandon oli ka tagasi tulnud.

Hommikul ärkasin ma kell üks päeval. Ihu üksi. Chir oli kuhugi läinud ja Matti polnud ka majas. Ma läksin alla ja tegin endale kohvi ja mõtisklesin, kuidas oma juttu Chrisile serveerida.

Mõne aja päras oligi Chris tagasi. Ta hakkas üles jooksma ''Oota, ma tahan sinuga rääkida'' peatasin ma teda. ''Noh ?'' küsis poiss ja üritas mind suudelda. Ma pöörasin pea ära.

Poiss vaatas mind hirmunud pilguga ''Sellepäras mis Emilyga juhtus olen ma nüüd kindel, et me ei saa koos olla. Ma ei suudaks üle elada veel ühte juhtumit Emilyga või mis veel hullem tema surma'' ütlesin ma kõik kohe välja.

''Sa jättad mu maha ?'' küsis poiss vaikselt ''Jah Chris, ma jättan su maha'' ütlesin selle välja. See tegi mulle haiget aga ma ei saanud muud moodi.

Ma viisin oma asjad oma majja tagasi. Brandon oli kolinud Lily tuppa ja minu tuba oli jälle minu jaoks vaba.

Chris oli sellest uudisest šokis aga veel rohkem olid sellest šokis Lily, Brandon ja Matt. Kõik teatsid tegelikult, et nii on kõigile parem. Välja arvatud minule.

Mul oleks nagu süda seest välja rebitud. Süda jooksis verepisarates tühjaks. Just selline tunne mul oligi, võib-olla isegi hullem.

Ma istusin jälle nagu tavaliselt akna laual ja vaatasin kõike. Kõik ilusad värvid olid tuhmunud. Ainult üks ja pool kuud on siin olla. Ma ei saa tõsiselt enam Chrisiga koostööd teha.

Alt olid kuulda Chrisi häält. Ma läksin alla. Ta istus diivanil, pea kätte vahel ja rääkis Brandoniga ja Lily kuulas nende juttu. ''Mis sa siit otsid ?'' küsisin ülbelt.

See tegi kül haiget aga ma pidin nii tegema ''Kurat võtaks, kas sa ei saa käituda nagu normaalne inimene ja minu juurde tagasi tulla '' röökis poiss läbi pisarate.

''Oii milline egoism, ega sa nüüd nii hea, armas ja lahe pole, et ma su sõnade peale kohe tagasi jooksen'' ülbitsesin ma edasi

''Ah kergi kurele'' olid Chrisi viimased sõnad, siis ta lahkus. Lily ja Brandon vaatasid mind suurte silmadega

''Miks sa nii tegid ?'' küsis Lily ja ma kehitasin vaid ükskõikselt õlgu. Tegelikult mul ju pole ükskõik ''Tü*a kui sa mu suurele vennale veel haiget teed siis sull ei vea'' hakkas Brandon mind ähvaradam ja jooksi üles

''OI MA NII KARDAN'' röökisin talle järele. Lily puhkes JÄLLE nutma ja jooksis Brandonile järgi. Kõik on nii segane. Suurest sõprusest meie kõigi vahel on saanud kaos ja kõik tänu Emilyle.

Ma tean, et pole ilus teda süüdistada aga tema on ju sellest süüdi. Onju nii ? Kas ikka on ?

KURAT KAS NII RASKE ON ARU SAADA, ET TEATAN AINULT KLUBIS ?

Μου αρέσει! 197