Okay, pole ammu seda lugu edasi teinud, kuna otsustasin algul hoopis pooleli jätta ja siia mitte midagi enam kirjutada. Kuid teatud mõjuvõimsa isiku käsul, tuli ruttu uus kirjutada seega vabandan sisu mõtetuse ja muu sellise pärast. Wattpad: CantBeTamed
----------------------------------------------------------------

„…Ja nagu see sulle antud on nii see ka jääb!“ mees valge keebiga vehkis kätega ja tulevihud täitsid õhku. Ma olin segaduses. Kuhu ma sattunud olin? Alla vaadates nägin oma lehviva valge kleidi satsilisi ääri helkivate tulevihkude liikumise taktis mänglemas. Kleidi mida ma kindlasti enne selga ei pannud…
Enne? Aga mis juhtus enne? Püüdsin meenutada kuid ei suutnud. Valge keebiga mehe ees kössitava naise nägu oli ühtlasi täis nii viha kui ka kahetsust.
„Ma ei taha seda! Pigem suren kui astun teiega liitu!’’ see naine näis tuttav.
„Sellisel juhul,“ mees viibutas oma saua, „sellisel juhul mõistan su igaveseks maa peale, kuni sa sünnitad lapse kes on piisavalt julge oma ema tegemata tegusid täitma!’’ ta viibutas veelkord oma saua ja tuulehoog süvenes, samuti tulevihud naise ümber. Mu silmad jäid pidama medaljonil ta käes.

„Ei! Ma ei sünnita eal sulle! Ei iial!“ Ta peaaegu kriiskas seda Ka tema välimus muutus aeglaselt…Juuksed muutusid plaatinavalgest kastani pruunikaks ja silmad kaotasid õela sära. Ajapikku, lähemalt vaadates ma sain aru keda ta mulle meenutas…See oli minu ema! Nii mees kui ema vaatasid mu poole ning ma üritasin midagi hüüda, kuid ennem kui ma suutsin midagi hüüda, hakkasin ma langema.
----------------------------------------------------------------------------

Tundsin külmust enda ümber ja silmi avades avastasin end põrandalt, mingi võõras medaljon mu käes. Tõmbasin selle lähemale ja seda uurides avastasin, et see oli sama mis oli olnud käes mu unenäo ’’emal’’.Juba kuulsin isa samme lähenemas, ja pistsin medaljoni ruttu tasku ja ajasin end püsti.

„Hei, kuidas siis pidu läks?“ ma vaatasin isale segaduses näoga otsa
„Pidu, sa tulid alles öösel?’’ mulle hakkas tasapisi meenuma. „Imeliselt.“ Ma pobisesin ja tormasin kotti kaasa haarates minema.Loomulikult haarasin kaasa ka paar apelsini.

Koolis oli ebatavaline sagin. Kõik näisid elevil ja tormasid ringi. Juba nägin kontsadel tippivat tuttavat kuju. „No vaata… Mul ei ole… Kuidas seda nüüd öeldagi… sinusuguse limuka jaoks aega, seega teen lühidalt: sa puutu minu Elli- musit ja sa oled nagu… Surnud… Nagu eem TÄIEGAA!“ ja juba ta tippis oma saja meetristel kontsadel minema. Pööritasin silmi. Elli-musu? Mu silmade ette kerkis blondide juuste, siniste silmadega ja kohe kindlasti super-six- packiga player-tüüpi idikas. Just Sabby tüüp.
Juba jooksis minu kannul Melanie, üks mu tõelistest sõpradest. „Hei, oled juba näinud Ellioti? Meie täanne asendusõpetaja?“ Ta ohkas unistades „Sa lihtsalt… pead teda nägema… Ta on kuidagi… Lihtsalt ime…“ ta sõnad katkesid, kui meist möödus ülikonnas, kergelt lokkis blondide juuste ning prillidega noormees. Ta lähenes naeratedes meile. Melanie oli lihtsalt seitsmendas taevas kuid mina… Ma märkasin midagi enamat… Ta silmad… Ennem kui oma mõte lõpetada suutsin, tundsin tema huuli enda omadel.
„Mida ku…“ nägin ähmaselt õelalt ohhetavat Sabbyt kui järsku kogu mu elu mu silmade eest läbi voogas. Noormees naeratas, kui järsku kõik mustaks läks.

Μου αρέσει! 3