''Palun teid, andke mulle andeks,'' anus Valdur. ''Nüüd palud andeks, aga varjasid pool aastat kuritegu, mille eest minu poeg pidi vaimselt kannatama. See oli tegu, millest Ingmar kunagi kodus ei rääkinud. Suurest hirmust, et siis juhtub temaga midagi veel koledamat. Mis inimene sa oled? Kodus ei saa sa nagunii kellegagi läbi ning nüüd siis kiusad koolis teisi?'' küsis Eerik suure vihaga. ''Ei, Ingmar ise oli süüdi. Ta kittus ära, et ma õues suitsu tegin. Ise oli süüdi,'' ütles Valdur. Nüüd tõusis ka Tõnisel hari punaseks ja ta võttis Valduril juustest kinni. ''Sina siin end ei õigusta, kuradi vägistaja! Paras oleks sulle, kui keegi sullegi taha keeraks, saad ka tunda, mis tunne see on,'' ütles Tõnis vihaga. ''Palun teid, lõpetage!'' vihastus Miina. Tõnis lasi Valduril juustest lahti. ''Hästi,'' lausus Tõnis. Valduril oli põsk löögist kergelt punane. Just siis sisenes ka kasvataja. ''Tervist. Teie olete Ingmari vanemad?'' küsis Liis. ''Jah. Mu nimi on Miina, tema on mu mees Eerik,'' tutvustas naine. ''Proua Liis, kas te võiksite vastata ühele mu küsimusele?'' küsis Eerik. ''Ikka saan.''
''Öelge mulle, miks te midagi ette ei võtnud?''
''Härra, keegi ei teadnud sellest. Ingmar ei rääkinud kellelegi.''
''Kas te siis tema olekust ei saanud aru, et miskit viltu on?''
''Ühe korra ta oli imelik, kuid ta ütles et see on tingitud kergest palavikust. Tol päeval ta ka kooli ei läinud,'' vastas kasvataja Liis. ''Pojake, miks sa seda kõike varjasid?'' küsis ema. ''Ma ei hakka seda siin rääkima,'' vastas Ingmar kindlal toonil. Tõnis oli poisi üle uhke. Olge mureta Saared, varsti saate te tõe teada, mõtles Tõnis. ''Ausalt öeldes, mul on väga kahju, et niimodi läks. Midagi sellist ei ole siin koolis veel juhtunud ning mul on kahju, et asi kohe välja ei tulnud,'' vabandas kasvataja. ''Teie ei ole süüdi. Teie eest varjati seda. Mu poeg ei julgenud samuti midagi rääkida. Palun, ärge tundke end süüdlasena. Süüdlane on Valdur,'' ütles Miina. Kõik vaatasid ühtäkki Valdurile otsa. ''Ma tean, et ma olen süüdi. Ning ma võtan selle eest vastutuse. Nagunii on asi politseis ning algatatakse kriminaalmenetlus.''
''Miks sa mu pojale nii tegid? Miks sa ta elu ära rikkusid?'' küsis Eerik, kes oli veidi rahunenud. ''Ma juba vastasin. Ta pani kitse mu peale. Rääkis kasvatajale, et ma tegin kooli hoovis suitsu.''
''Õigesti tegi. Sinusugune alaealine ei tohiks enda tervist rikkuda. Ise ka mõistad, mida see endaga kaasa toob? Sa keerasid enda tervise tuksi, nüüd oled ka enda maine täis kusenud,'' ütles Tõnis karmilt, ''aga ole mureta. Sa ei saa seda kunagi valgeks pesta. See märk jääb sulle eluks ajaks külge.'' Ingmar võttis enda kohvri, mis oli tal juba pakitud ning pani jope selga. ''Tõnis, ma kuulsin, et sa aitasid mu pojal end kokku võtta. Aitäh sulle selle eest. Me ei unusta seda kunagi, et sa teda aitasid. Sina, kes sa äsja siia kooli tulid, olid mu poja kaitseingliks. Me jääme sulle elu lõpuni tänuvõlglasteks,'' ütles Miina. ''Aitäh sulle Tõnis. See mis sa tegid, on tegu, millega igaüks ei suudaks ega julgekski tegeleda. Tänu sinule lõppeb see kurjus siin ning Valdur saab karistuse, '' ütles Eerik, saates tigeda pilgu Valduri suunas. Seejärel sättisid Saared end minekule. ''Aitäh sulle Tõnis. Mul on aeg nüüd kodus kosuda. Pea siin vastu,'' ütles Ingmar. ''Küll ma pean. Ma olen harjunud enda eest seisma. Kui sa tagasi tuled, siis räägin, miks ma nii karm olen ja õiglust kogu aeg taga ajan. Selle taga peitub üks kurb ja traagiline sündmus, mis mu elu muutis.''
''Olgu. Ole tubli. Nägemist,'' ütles Ingmar, kui nad juba ukse juures olid. ''Ole tubli Ingmar.'' Ingmar, Eerik ja Miina lehvitasid Tõnisele tänulikult ning suundusid siis koridori. Kasvataja Liis läks neid ära saatma. Tõnis jäi Valduriga Ingmari tuppa kahekesi. ''Noh, rühmavanem. Mis sa arvad, mis sinust nüüd saab?'' küsis Tõnis. ''Palun lõpeta Tõnis, ma ei taha sind kuulata.''
''Aga peaksid. Ise kusesid enda margi täis, nüüd võta ka vastutus. Ja arvesta sellega, et kui sa veel midagi korraldad, saad sa mu õiget palet näha,'' ütles Tõnis tigedalt. Poiss läks minema.
HÕBEMÄGEDE KODUS: Karoliine lõpetas just õppimise ning vaatas kella. See lähenes poole seitsmele. ''Ülehomme on see erutav sündmus siis käes. Ülehomme saan sind tundma õppida Tõniseke,'' ütles Karoliine. Tüdruk pani ajaloo, bioloogia ja füüsika asjad koolikotti ning asus kommi sööma. Tüdruk keeras teleka lahti ning häälestas end ARDi kanalile, kust parasjagu jooksis saksa menuseriaal ''Rote Rosen''. Karoliine ei suutnud eriti keskenduda, vaid jäi magama. Tüdruk ei pannud tähelegi, kui ta ema tuppa tuli ning teleka kinni pani. ''Miskit imelikku on sinuga viimasel ajal juhtunud. Käitud nii imelikult,'' ütles Mari vaikselt. Naine suundus elutuppa ning valas endale presskannust kohvi. ''Huvitav, kuhu Karl nii kauaks jääb? Tavaliselt on ta juba selleks kellaajaks kodus,'' küsis Mari endalt.
JÕGEVA: Rasmus jõudis koju. ''Barbara, ma olen kodus!'' hüüdis mees esikust. Barbara oli köögis ja ei teinud mehe hüüdest välja. ''Minu pärast ei oleks sa võinud koju tullagi,'' pomises naine enda ette. Rasmus astus kööki. ''Oh, mis siin nii hästi lõhnab kallis?''
''See on mu õhtusöök. Sina teed endale ise süüa. Siin pannil leidub seda vaid ühele,'' ütles Barbara. ''Kallis, miks sa nii kuri oled?'' küsis Rasmus. ''Sa tead põhjust vägagi hästi. Sina olid see, kes Monika maha jättis. Mitte ei olnud nii, et Monika sind pettis ja su pikalt saatis.''
''Naine, me oleme need asjad ju selgeks rääkinud. Ma selgitasin sulle, miks ma niimodi tegin.''
''Ahjaa, õigus küll. Sa rääkisid, et armastasid mind rohkem. Aga kust ma tean, kas see ka tõele vastab.'' Barbara keeras pliidi kinni ning riputas pajakindad nagisse. ''Barbara, ma tõesti armastan vaid sind. Seepärast me ju abiellusimegi. Kuidas ma veel oleksin saanud sulle tõestada, et ma sind armastan. Ma pakkusin sulle kodu, abiellusin sinuga…''
''Ma oleksin suutnud ka vallasemana korteri soetada ning ära elada. Mõtle, mida Monika pidi tundma. Kui raske temal oli kõik need aastad. Su endine naine kasvatas üksi üles kaks last. Kuid sina olid see, kes Monikale lapsed tegi, ning siis lasid jalga. Sa ei tundnud kõik need aastad üldse huvi enda laste käekäigu kohta. Alles siis hakkas su sees miski tööle, kui said teada, et Helen surma sai. Alles siis jõudis sulle kohale, et oi, mul on ju veel lapsi peale Priidu ja Marko!'' ironiseeris Barbara. Rasmus kuulas naist ning tal ei olnud midagi vastu öelda. ''Jah, ma tegin vea. Ma ei armastanud enam Monikat. Aga mida ma siis tegema pidin? Elama temaga koos pelgalt seetõttu, et meil kolm last on? See oleks mõttetu olnud, me oleksime üksteist lämmatanud. Ka lapsed oleksid sellest aru saanud.''
''Selles on sul õigus, kuid miks sa valetasid? Öelnud siis juba 13 aastat tagasi seda. Öelnud mulle kohe siis, et tunded on otsas. Sa aga valetasid.''
''Ma kartsin, et sa ei taha mind.''
''Ja arvasid, et kui valetad, oled mu silmis ihaldusväärsem?''
''Ei, lihtsalt ma ei julgenud tõtt rääkida, kuna kartsin. Kartsin et sa hülgad mu Barbara.'' Naine ohkas ning suundus elutuppa. ''Tahad ma ütlen sulle nüüd midagi?'' küsis naine. ''Ma kuulan.''
''Esiteks, ma tänan sind, et sa tõtt lõpuks tunnistasid. Tänu sellele suudan ma sind mõista ning sulle ka ehk andeks anda. Kuid meist ei saa enam kunagi paari. Seda sellepärast, et mul ei ole su vastu enam tundeid. Need tunded jahtusid suvel ning ma olen siin ainult laste pärast. Ma olen 13 aastat enda elust kasvatanud võõrast last, keda mina ei ole ilmale toonud, vaid kelle sünnitas Monika Taagepera. Sa nägid aastaid, kuidas ma tema eest hoolitsesin nagu oma lapse eest ning sa ei rääkinud mulle ikka tõtt. Kõik on läbi Rasmus,'' ütles Barbara.
HAAPSALU: Kell oli pool üheksa. Raimo, Oskar ja Kalmer olid magama jäänud. Ainult Tõnis oli veel üleval. Poiss mõtles möödunud sündmustele ning oli hämmingus. Nelja päevaga oli nii palju juhtunud.
KAKS PÄEVA HILJEM: Kell oli saamas kaks ning Tõnis viimistles enda soengut. Tunni aja pärast oli tal kohtumine Karoliine ja Meeliga. Poiss jõudis vannitoast enda tuppa ning märkas, et Kalmer on magama jäänud. ''No mida sa magad siin, ammu aeg üles tõusta!'' hüüdis Tõnis. ''Pagan, pead sa siis karjuma? Just lootsin silma looja lasta, nüüd ei saa seda ka teha, ikka sa karjud siin nagu põrsas aia taga.'' Tõnis vaid naeratas. ''Miks sa end nii üles lõid?'' küsis Kalmer. ''Saan tunni aja pärast Meeli ja Karoliinega kokku. Mäletad ju, ma rääkisin sulle eile,'' ütles Tõnis. ''Ahjaa, rääkisid küll. Anna andeks, ma ei suuda enam millelegi keskenduda. Ime, et sa saad veel kohtingutel käia peale seda, kui siin sellised sündmused on juhtunud.''
''Ega see mu jaoks kerge ei ole, aga kuidagi pean end kokku võtma. Ma ju lubasin Karoliinele ega saa teda niimodi alt vedada. Ma jõuan arvatavasti kell kuus tagasi. Ära siis tuba täis lagasta ega mingeid tibisid siia too.''
''Ole mureta, tibid ootavad juba mind,'' ütles Kalmer. ''No ma saadan nad siis minema ning ütlen, et neid juhatati valesse kohta,'' teatas Tõnis. ''Eks sa tee proovi. Aga olgu, ole siis tubli. Loodan, et kõik kenasti läheb,'' ütles Kalmer. ''Küll ta ka läheb,'' arvas Tõnis. Poiss pani endale kingad jalga ning ajas nahktagi selga. ''Ega sa mu päikeseprille pole näinud?'' küsis Tõnis. ''Kas need mitte sul öökapis ei reduta?'' küsis Kalmer. Tõnis leidiski päikseprillid sealt ning suundus minekule. ''Olgu, nägemiseni.'' Kalmer naeratas ning läinud Tõnis oligi. ''Kivi kotti pisike,'' ütles Kalmer.

Μου αρέσει! 1