''Ma ei tea isegi. Kuidagi suutsin. Arvatavasti vajan ma psühholoogilist abi,'' ütles Ingmar. Tõnis noogutas. ''Kõige parem oleks, kui sa koolist paar nädalat eemal oleksid. Ma ei tea, kas annab nii pedagoogidega rääkida, aga oleks hea kui nad seda lubaksid.''
''Siis hakatakse küsima ja saadakse kõik teada. Siinsed inimesed ei ole tolerantsed, nad ei süvene põhjustesse.''
''See on nende mure, mitte sinu. Vaatame kui hea neil oleks, kui nemad ära vägistataks ning siis teised naeraksid. Nad on ajukääbikud, mõtle asja nii.'' Ingmar ja Tõnis jõudsid kooli. Parasjagu oli kasvatajate toas infovahetund, kus oli ka direktor. ''Tähendab, et Raimo Kaldmaa ja Valdur Kovalenko vägistasid Ingmari?'' küsis direktor. ''Paraku nii see juhtus,'' selgitas Liis. Teised kasvatajad olid šokis. ''Kuidas sai midagi nii jubedat enda sees nii kaua hoida? Keegi ei teadnud midagi, kõik paistis korras olevat,'' ütles Timo. ''Nüüd on nii, et tuleb nende poiste vanematega ühendust võtta. Asi on politseis ning meie saame omalt poolt saata nad vaid psühholoogilisele nõustamisele,'' ütles direktor Andrus. ''Ingmar läks peale sööki tunnistust andma. Varsti peaksid nad tagasi tulema,'' ütles Liis. ''Kes nemad?'' küsis Andrus. ''Tõnis, üks poiss minu rühmast läks temaga kaasa. Äärmiselt rahulik noormees, alles tuli siia,'' vastas Liis. ''Ahjaa. Vähemalt on Ingmaril keegi, kellele toetuda. Kuid Tõnise jaoks ei olnud selline õudus küll tore. Nüüd arvab ta äkki, et meil käivad siin igasugused perverdid ning poiss läheb tuldud teed pidi minema,'' spekuleeris kasvataja Natalia. ''Ma ei usu. Enne viskame me Valduri ja Oskari välja. See on kindel. Andke mulle nüüd andeks, aga ma pean minema. Ma helistan Valduri ja Kaldmaa vanematele,'' ütles Andrus ning lahkus kasvatajate toast. Mees suundus koolimajja ning keeras oma kabineti ukse lahti. Mees valis ruttu numbri. ''Tervist proua Kaldmaa, siin direktor Andrus Kivimägi. Jah, Haapsalu Sanatoorse Internaatkooli oma. Tahan teile teatada, et me peame teie poja koolist välja tõstma...Seepärast, et me saime teada midagi väga jahmatavat...Jah, see on seoses teie pojaga...Ei, asi pole mõrvades, ärge nüüd üle reageerige...Asi on selles, et teie poeg Raimo ning üks teine poiss veel vägistasid ühe oma rühmakaaslase kevadel. Asi tuli alles nüüd välja...Arvatavasti ei öelnud ohver midagi...Jah, see oli teie poeg Raimo...Proua, mul on tõesti väga kahju, aga paraku ei saa me midagi muud teha, kui poiss koolist välja visata. Jah, asi on politseis...Kas te ka aru saate, et see ei ole enam meie teha?...See oli Ingmari otsus ilmselt...Ingmar on poiss, kelle teie poeg vägistas...Jah, oleks tore, kui te aega leiaksite...Olgu, nägemiseni.'' Andrus pani toru hargile. Mees ohkas ning vaatas klaasistunud pilgul enda ette. ''Kuidas see vaene Ingmar suutis sellest nii kaua vaikida? Miks asi varem välja ei tulnud?'' küsis direktor endalt.
JÕGEVA, RASMUSE FIRMAS: Mees jõudis enda kabinetti, kui märkas oma laual mingit märkmepaberit, kuhu oli midagi kirjutatud. Rasmus vaatas sedelit ning valis telefonist ühe numbri. ''Jah, palun tule mu kabinetti. Ma just jõudsin...Olgu, nägudeni,'' ütles Rasmus. Mees istus laua taha ning vaatas enda pabereid, mis jälle üle pea kippusid. No pagan, mõtles Rasmus vihaga. Mees oli 14 aastat tagasi ostnud Janar Jõgiojalt ära kinnisvarafirma ning oli nüüdseks juhileiba saanud tublisti maitsta. Kuid keegi ei teadnud, et mehel on ka luukeresid kapis. Kõlas koputus uksele. ''Astu sisse!'' hüüdis Rasmus. Sisenejaks oli keegi pikka kasvu tugev mees. Mehel olid pikad lokkis juuksed ning ta kandis musta ülikonda. Meesterahva näojooned paistis esmasel vaatlusel karmid, lõug oli tal kandiline ning nina veidi kongus. Vanuselt oli ta ligi 37. ''Ma olen meelitatud, et sa mind nii ruttu said vastu võtta Rasmus.''
''Minu töö nõuab palju täpsust, seega olen ma sellega harjunud. Kuid mis sind siia igavasse linna toob?''
''Pole ta igav midagi. Ma sündisin siin. Aga meil on vaja rääkida sellest kaubalastist, mis ei jõudnud eelmisel kuul omanikuni.''
''Ivan, sa oled millestki valesti aru saanud. Eelmine viinalaadung jõudis Mazzaretti kätte ning ta sõitis rahuliku südamega Veronasse tagasi. Ning mis puudutab Solorzanodesse, siis nende last läheb homme siit laevaga teele,'' teatas Rasmus naeratades.
''Aga kui ei lähe? Need mehed ei mõista nalja.''
''Oh sind küll. Ma olen alati täpne olnud, seega ära tule mind süüdistama, et töö tegemata jääb! Ma ei ole sind kunagi alt vedanud, ega kavatsegi seda teha Ivan,'' lubas Rasmus. ''Tahaks loota. Räägi, kui suur kogus Solorzanodele teele läheb,'' tahtis Ivan teada. ''No umbes 85 kilogrammine last 45 pudeliga, igas pudelis poolteist liitrit,'' vastas Rasmus. ''Ojaa, need vennad on väga laia haardega.'' Rasmus vaid muigas. ''Aga räägi, kuidas su pere elab?'' küsis Ivan ootamatult. Rasmus säilitas rahuliku näo, kuid ta hing eksles ringi. Ta ei teadnud, mida vastata. ''Kuule kenasti. Ainult, et mulle valmistab suurt muret ikkagi Marko tervis.''
''Saan aru. Nad on ikka veel Ameerikas?''
''On jah. Nad tulevad 5. oktoobril tagasi. Ema helistas paar päeva tagasi. Operatsioon läks õnneks edukalt. Nüüd on vaja, et poiss taastuks.''
''Milline tragöödia, milline tragöödia. Miks sinuga sellised asjad küll juhtuvad? Algul jääd esimesest naisest ilma, siis see neetud õnnetus,'' kirus Ivan. ''Iga juhtum meie elus ei ole ainult negatiivne või positiivne. Kuskil on alati tõde olemas ning meiega juhtuvad sündmused tahavad meile ehk midagi õpetada,'' arvas Rasmus.
HAAPSALU SANATOORSES INTERNAATKOOLIS: Tõnis ja Ingmar jõudsid tuppa. Tõnis võttis kannust vett, valas selle klaasi ning lisas vette kolm teelusikatäit suhkrut ja segas läbi. ''Võta, rahuned maha. Suhkruvesi harilikult aitab.'' Ingmar rüüpas paari lonksuga klaasi tühjaks. Poiss oli jälle ärritunud ning paanikasse sattunud, kui nad Tõnisega kooli jõudsid. ''Kuidas ma seda küll vanematele selgitan?'' küsis Ingmar ikka veel. ''Räägid neile nii, nagu asi oli. Saa aru, nad ei löö sind risti. Pigem löövad nad Raimo ja Valduri risti. Ma arvan, et nad saavad suure šoki, kui kuulevad, missugused värdjad siin rühmas on,'' oletas Tõnis. Uks avanes ning sisse astus kasvataja. ''Kuidas teil läks?'' päris naine murelikult. ''Ma sain ütlused ära antud ning nad hakkavad asjaga tegelema,'' vastas Ingmar. ''Ingmar, ma helistasin su vanematele,'' alustas Liis, ''ning nad on väga jahmunud. Direktor jõudis enne mind helistada ja rääkis kõik ära. Nad tulevad veel täna siia. Nad tahavad su koju viia mõneks ajaks. Ma leian, et see on kõige parem. Muidu võivad Valdur ja Raimo sulle midagi veel teha.'' Ingmari näole ilmus müstiline naeratus, mis oli segu õnnest ja kurbusest ning millest Tõnis aru ei saanud. Liis läks minema. ''Mis ma ütlesin sulle? Nad pigem muretsevad su pärast, mitte ei mõista sind hukka. Sa ei saanud end kaitstagi ju,'' ütles Tõnis.
PAAR TUNDI HILJEM: Ingmari vanemad Eerik ja Miina jõudsid kooli. Ingmar istus ikka veel Tõnisega oma toas ning nad jutustasid üksteise minevikust. Käis tugev koputus uksele. ''Sisse!'' hüüdsid poisid ühest suust. Sisenejateks olid Ingmari vanemad. Noormees tõusis ning ehmus. ''Pojake, mida need inimeseloomad sinuga tegid?'' küsis pisarates isa. Ema näost oli näha, et ta oli suutnud nutmise lõpetada. Just siis sisenes ka Valdur, kes tahtis midagi Tõnisele teatada ning oli teda otsima tulnud. ''Tõnis, ma pean sulle midagi ütlema,'' teatas poiss, tähele panemata, et toas olevad täiskasvanud on Ingmari vanemad. ''Mida siis nimelt, Valdur?'' küsis Tõnis. Valdur ei saanudki oma küsimust hakata sõnastama, sest Eerik pöördus tema poole. ''Oot, sina oledki Valdur? Valdur Kovalenko?'' küsis mees. ''Jah, mina see olen,'' vastas rühmavanem. ''Ma olen Eerik Saar, Ingmari isa. Ning nüüd tahan ma sinuga tõsiselt rääkida, sa igavene paskaak ja vägistaja,'' ütles mees suure vihaga. ''Eerik, palun ära ägestu! Ta on alles laps ju!'' palus Miina. ''Pole ta mingi laps. Igavene pervert ja värdjas pigem!'' käratas Eerik. ''Härra, palun ärge nüüd siis nõnda...'' oli Valdur ahastuses. Eerik võttis poisil särgikraest kinni ning tiris poisi vihaga enda poole. ''Mis õigusega sa teisi vägistad? Sa igavene tativasikas selline,'' sisistas mees. Järgmisel hetkel nägid kõik, kuidas Eeriku suur ja raske rusikas vastu Valduri nägu käis ning kuidas noormees vaarudes põrandale kukkus. ''Kallis, palun rahune maha!'' karjus Miina. ''Naine, see on meeste värk. See raibe peab oma karistuse auga välja teenima ning ärgu inisegu siin midagi.''

Μου αρέσει!