on asju siin ilmas, mida meile ei anta
ja kaetakse laud, kuhu kutset ei saa,
ei katsuta rammu, ei kätel ei kanta,
kukkudes põrkega vastab vaid maa

inimlaps otsides astub, teeb sammu
kohates kõndides teid, maid ja vett
mäletab mõeldud neid mõtteid nii ammu
kõliseb jalus tal aheldav kett

tahtmiste toorus ja tõeteede tina
rõhuvad otsijat imelist last.
ütle sa looja ja lõimija, sina,
sinu elu: mis ootad sa tast

korduse puududes teha saab korra,
see ainumas õigeks peab saama, kas saab?
kui aitavad tähed ja tornid ja servad
ja loodute reeglite kindelkarm laad

kas eksides andeks saab eksija vea?
ja andestust andes jääb mõlemail usk,
et tegija õppis ja andjagi teab,
mis tähendab lõputu uskmatusetusk

Μου αρέσει! 1