Tõeline?
Millal aru saada, et see tõepoolest just selline on?
Ehk siis kui:
Sa ei suuda enam enda igapäevaseid toimetusi teha, avastades end kõigest muust eemal olles,
suutmata keskenduda, suutmata mõtelda- asjadele, inimestele ja toimingutele, mis tavaelus, tava-olukordades oleksid "tavalised".
Ei tule üldse pähe mõtelda iseendale.
Ei tule meeldegi, et selline inimene nagu "mina" olemas on..
Hõljumine kusagil teadvuse ja unelmate piiril, unistused, lootused ja ootused.
Ainult "TEMA".
Tööl olles kuuled kõike nagu läbi udu.. Mõtted on sassis ja "TEMA" on selles süüdi..
Püüad leida endas loogilise mõtte, kuid neid pole.
SÜDA DIKTEERIB KÕIKE!
Tunne mis Sinus kasvab ja aina hoogu juurde saab- ehmatab Sind..
Sest kõik tõekspidamised kaovad, kõik põhimõtted kaovad...
Mõtled vaid "TEMALE".
Istud teleka ees ja vaatad.
Mida vaatad? Ei tea- sest EI NÄE!
Loed raamatut- jäädki lugema...
Midagi ei mäleta...
Sest "TEMA" -ei lase...
Avastad end tihti hoidmas telefoni peos- isegi aru saamata, miks see seal on...
Sa ei saa aru- miks "TEMA" ei helista, ei suhtle, ei räägi- samas kui "SINA" oled selleks -koguaeg- valmis!
Vahest tunned, et see kõik pole reaalne...
Et seda ei saagi olla ja "JUST SINUL" on midagi viga...

Sa lihtsalt ARMASTAD, KOGU SÜDAMEST,
ja miski muu ei ole enam oluline...

Μου αρέσει!