Sa jääd alati osakeseks minust,
nagu mina sinust.
Mis arvad, kas kunagi veel kohtume
ja oma eelnevale ajale mõtleme?
Meil oli ju hea,
miks meie suhe siis luhtus?
Ilus algus, kole lõpp,
tore hommik, armas öö,
ära mind oma sõnadega südamesse löö!
Oma mantli, kindad ja salli seljast viskasin,
täpselt nagu sina mu südame välja kiskusid.
Sa teadsid, et uuesti kokku läeme’,
miks ei öelnud sa mulle?
Poleks olnud neid jamasid ja mõttetusi.
Miks sina lasid nõmedustel juhtuda?
Sa teadsid kõike mis oli ja mis saab.
Ma olen juba lahti lasknud,
kuid ma tahan teada miks?
Ainuke asi mida ma sinult tahan,
on teada miks?
See kummitab mind vahel
ja siis ma mõtlen palju.
Ma tean, et seda vastust iialgi ei saa
ning ma pean sellega leppima.
kuule?kuhu sa arvad siin pugeda on?elu eest ei poe ju kuhugi ja kas mässamine on mingi elu?,see on lihtsalt laamendamine....saan nii aru...
ja kõik mis juhtub just kõigil kõige paremal ajal ,kui rahulikult arupidades järgi mõelda...miks muidu öeldakse,et ei ole paremaid ja halvemaid aegu on just...aeg nüüd ja praegu....ole ometi õnnelik!
IGALE POOLE
ja leppima peab,sellega saabub rahulolu ja siis saab kõik edasi minna,seni kuni mässad ja rahutu oled tundub kõik nii nõme ja mõttetu....
aga armastus on selline juba mis teha
sorry,armastus ei pane mässama,armastus ei tee kunagi kurvaks,armastus on rahu...kuid kõik,mis segab seda ilustpuhast tunnet see teeb seda.....rahutuks ja segadust....teadmatus ja vale...salgamine ja saladus jne,....
aga tegeld see on elu kui ole mingid mässamid kui ole mingid mässamist need on pugejad kes ei määssa
ilusa käekirjaga kirjutatud,...
aitähh