Ma seisatan.
Probleemi ees.
Iseeneses.

Ei oska sõnu leida,
ei oska neid otsidagi.
Ma ei tea,
mida tahan öelda.
.

Ei suuda keskenduda,

pole ka hajevil.

Ei suuda meenutada,

aga mäletan...


Ma ei oska seda kirjeldada.
Ma ei tea, mis see on.


Ei tahtnud niisama alla anda.
Ent praegu?
Praegu ma enam ei tea...

keeraks selja...
võibolla kõik möödub....
mõni naeratus ehk..
tõesti..äkki aitab...



Nüüd ma mõistan.
Mõistan kõik.
tean kõike...hmm..aga kas ikka mõistan.
Aga jah?
Vastust pole siiski.


Tahan inimeste keskele.
ei...hoopis inimeste juurest ära.
Tahan olla sõpradega.
Ja tuttavatega.
Ja võõrastega.
Ja üksinda. ...

ühesõnaga - ma tahan kõike
või...
ma ei teagi, mida ma tahan!

Tahan olla ja tunda
seda olelusvõitlust
minus eneses!

Ah,
ma ei tea,
mis see on.

Midagi minus eneses...
ja nõnda ma siis olen ja otsin...


mida iganes....

Μου αρέσει!