Tükk tüki haaval sügisesse mattub suvi.

Kuu kerra tõmbub õela tuule ees.

Me jäljed jahtunud on liiva sees

ja kajakail me vastu puudub huvi.

Tumm karje üle ängitseva mere

kaikub kõrvus kui mõtisklustes läheme

endast mööda panemata tähele,

et loojang igatsusest endiselt on verev.

Nii mälestused saavad kokku pakitud -

pool sulle, teine minu mälumati alla.

Ja kuigi vihma üha tihemini kallab,

on hinges magus valus pakitsus.

Meil vedas täitsa roppu moodi,

et suvi laotas tundesõlmed vabaks.

Suur armupalang nii ootamatult tabas,

meid tegi pisut teineteise moodi.

Tükk tüki haaval sinu sisse hargnen -

ma olen sügis, Sina oled suvi.

On südametel aina omad huvid,

kuid mõistus tunnetest on veidi kargem...

Μου αρέσει! 4