Eelmises osas:

*Me läksime Cody juurde ööseks. Enne õudukaõhtut läksin vannituppa. Käsi pestes sain sõnumi. Seal oli...*

See oli Allylt, oh, pole temaga kaua aega rääkinud. Seal oli:

"Mul on kahju, aga me ei saa enam sõbrad olla..."

Misasja?! Eiei, see ei saa küll tõsi olla.
Tundsin juba kuidas pisar mööda põske alla voolab. A-aga m-miks?! Ma pole midagi valesti teinud. Või olen?! Ma vastasin:

"Aga miks?! Ma ei ole midagi valesti teinud :("

"Sest, et sa rääkid teistele minust halbu asju ja arvad et ma olen loll ja et ma ei oska üldse eesti keelt. (muide ta on venelane ja pool eestlane)."

Mida kuradit?! Ma pole tema kohta midagi halba rääkinud.

"Mida?! E-ei, see ei ole tõsi. Palun, ära tee mulle nii. Sa oled mu parim sõbranna. Kes sulle seda rääkis?!"

"Mul on kahju, ma ei saa seda öelda. Tsau igaveseks!"

PALUN! MIKS?! Miks see alati mina pean olema?! See kes alati haiget saab?! Miks?! Kes kurat midagi sellist talle rääkis?! Ainus asi mida ma praegu tahtsin oli ära surra. Lihtsalt surra. See oleks olnud ainus tee, sellest valust lahti saada :(:(:(:(. Ausalt. Ma olen loll väärakas jobu. Ma ei vääri elamist :S Ma vihkan ennast.
Ma leidsin ennast täiega nutmas. Ma ei saa aru. Päeva algus oli perfekne, aga see... miks?! Isegi jumal ütleb mulle, et ma ei vääri elamist. Alati on nii, et alguses on kõik perfektne. Aga lõpus saab kõik läbi ja tuleb valu. Ma ei imestaks kui minu ja Cody vahel midagi halba juhtuks. Issssssand, Melinda, ära räägi niimodi. Lihtsalt jää vait!!! :(:(:(:(
Kuulsin uksekoputust.

Cody: "Mel! Kas kõik on korras?"

Ma nuuksatasin ja üritasin olla nii rahulik kui võimalik.

Mina: "Jah, minuga on kõik korras. Ma tulen minuti pärast."
Cody: "Kas sa oled kindel?"
Mina: "Jah. Mine juba."

Ta läks minema ja ma purskasin jälle nutma. Ainult paar nädalat tagasi me olime parimad sõbrannad. Naersime ja rääkisime. Aga see, kuidas... Äkki kui ma siiamaani Eestis elaksin, oleks kõik korras. Äkki oli ikkagi suur viga siia kolida. Äkki...
Nutsin kuni vaatasin peeglisse. Nägin seal tüdrukut punaste ülenutetud silmade ja näoga. Kuidas ma saan üldse Codyle meeldida? Kuidas talle saab nii kole väärakas jobu meeldida?
Okei, ma üritasin maha rahuneda ja pesin enda näo külma veega ära.

"Mel! Kõik on ok. Ära nuta. Kõik saab korda."

Miks kurat ma endale seda ütlen, kui miski ei saa korda?!
Olin valmis juba uuesti nutma purskama. Tõmbasin sügavalt hinge ja läksin vannitoast välja. Kui alla jõudsin, istusid nad diivanil ja vaatasid õudukat. Tegin feigi naeratuse ja istusin Cody kõrvale. Ta võttis mu käe ja sosistas.

Cody: "Kas kõik on ikka korras?"
Mina: "Jah, ära muretse. Vaata parem filmi."

Üritasin filmile keskenduda, aga ei suutnud mittemõelda selle sõnumi peale. Hoidsin umbes 10 korda pisaraid tagasi. Minu õnneks tuli reklaamipaus. Ma tõusin püsti.

Mina: "Ma lähen üles, voodisse. Ma olen juba väsinud. Teie vaadake filmi edasi."
Cody: "Kas sa oled kindel? Kas tahad et ma sinuga kaasa tuleksin?"
Mina: "Eiei. Vaata filmi. Ma saan hakkama."

Läksin üles Cody tuppa. Avasin ukse ja aeglaselt sulgesin selle. Ma automaatselt läksin voodisse ja purskasin nutma. Ma ei tahtnud veel, et Cody ka minu pärast muretseks. Ma ei tahtnud et ta minu pärast kurb oleks.
Ma nutsin ja nutsin ja nutsin ja nutsin. Ma ei näinud pisaratel isegi lõppu. Nutsin kuni mu pea hakkas valutama. Siis kuulsin ukse avamist ja nägin, et Cody astus sisse.

Cody sosistas: "Kas sa juba magad?"
Ma sosistasin vastu: "Ei."

Ma kogematta nuuksatasin. Ohjumal.

Cody: "Mel? Kas sa nutad?"
Mina: "E-ei. Ei nuta."

Ta oli valmis tuld põlema panema aga ma ruttu katkestasin teda.

Mina: "Ei, ära pane tuld põlema. Palun."
Cody: "Okei. Aga mis viga on?"

Ta tuli ja istus minu kõrvale, selga silitades. Ma ei suutnud end tagasi hoida ja purskasin nutma.

Cody *muretsevalt*: "Kallis, räägi mulle, mis juhtus?"

Ma nuuksatasin ja andsin talle oma telefoni. Sõnum oli seal. Ta luges ja ohkas.

Cody: "Oh, mul on nii kahju. Miks sa mulle ei rääkinud? Ja miks?"
Mina: "M-ma ei tahtnud et sa m-minu pärast m-muretseksid. J-ja ma ei tea m-miks. T-ta ütles et keegi oli rääkinud, et m-ma olevat t-temast halbu a-asju r-rääkinud. A-aga see ei ole t-tõsi. Ta on m-mu parim sõbranna."
Cody: "Oh. Ma usun sind. Sa ei teeks kellelegi kunagi midagi sellist. Ma luban, et kes iganes seda rääkis, ma löön ta m..."
Ma katkestasin ta: "Ei, ära tee. Kas sa lihtsalt suudleksid mind?"
Cody: "Muidugi. Iga kord kui sa tahad."

Ta tuli lähemale ja suudles mind kirglikult. See võttis kõik valu ära. Ma olen õnnelik, et ta mul olemas on. Paari minuti pärast ta tõmbus eemale.

Mina: "Kas sa võtaksid mind kaissu?"
Ma tundsin teda naeratamas: "Jah, muidugi."

Ma läksin talle lähemale ja naeratasin.

Mina: "Cody, aitäh, et olemas oled."
Cody: "Ma olen alati olemas."
Mina: "Ma armastan sind Cody, nii väga."
Cody: "Ma armastan sind ka, nii väga."

Ma suudlesin teda ja peagi jäime me magama. Cody käte vahel. Ma armastan seda poissi, nii väga.

Jätkub...

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Kas meeldis? Kommenteeeriga ja pange like kui meeldis. Nüüd mul vihikus osad otsas. Peab hakkama uusi kirjutama juurde. Varsti uus osa. ;)

~Lallu ^^

Μου αρέσει! 4