Uus jutt. Ma ei kirjuta seda juttu üksi, tänage Jumalat.
Enjoy!

Iluuisutamine on saanud osaks mu elust. See on nagu narkootikum, milleta ei saa elata. Napakas väljend, aga nii see on. Varsti tulevad võistlused, seega pean tohutult harjutama, et mitte libastuda. Ma pole ainuke oma koolist, kes tegeleb uisutamisega. Mõned tüdrukud tegelevad samuti sellega, kaasaarvatud Brenda, mu parim sõbranna. Tema kohta võiksin öelda uhkelt, et ta on kooli printsess. Tüdrukul on küll rindadeni ulatuvad pruunid juuksed, kuid need on kohevad ja tal on suured, peaaegu mustad silmad. Tal on tore, päevitunud jumega nahk ning nagu minagi, on ta kõhnavõitu. Kuid vähemalt tema juures on see pluss, et tema ei pea meiki kasutama. Tänu oma madalale enesehinnangule, olen alati sundinud ennast kasvõi kord päevas puuderdama.

Ta on andnud mulle näpunäiteid, kuidas paremini uisutada, ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Mõned on minu kallal isegi näägutanud sellepärast, et ma uisutan. Sageli kõlavad sellised laused, nagu "Äpu, õpi uisutama,", "Käi pikali!" ja nii edasi. Ma pole neist välja teinud, kuna ma tean, et ma ei libastuks iialgi. Vähemalt mitte nende lõbuks.

Samas võiksin kindlalt märkida, et iluuisutamine ongi ainus spordiala mis mulle kõige paremini sobib. Sellise õblukese kehaehitusega, pihani ulatuvate pruunide juustega, säravroheliste silmade, kaame nahaga ja erilise stiilita pole ma tegelikult suurt tähelepanu omale äratanud. Välja arvatud loomulikult nende poolt, kes leiavad alati mingeid põhjuse minu kallal nääklemiseks. Kuid taaskord tänu Brenda julgustamisele olen ma ajaga õppinud neid ignoreerima.

Parasjagu elan ma koos oma ema ja vennaga. Ma ei tea, kas ma peaksin rõõmustama selle üle või mitte sest nagu iga 16. aastane tüdruk, loodan ma, et saan kiiresti täisealiseks ja saan ruttu minema kolida. Vanemad on üldse meil lahutatud ja vahepeal mulle tundub, et nende kaugete telefonikõnedega on isa mõistvam kui mu ema. Vend... Vennast ma ei hakka parem rääkimagi. Ta elab ainult oma arvutimängude maailmas ning laob õhtuti klotse.

“Isa tuleb kahe nädala pärast,“ teatas ema kolmapäeva pärastlõunal söögilauas. Vend oli rõõmus selle uudise peale nagu ka mina, kuid ma ei hakanud kilkama selle peale.

“Ahsoo... Kauaks ta linna jääb?“ uurisin. Olin tegelikult isegi üllatunud, et suutsin oma tooni nii rahulikuks sundida. Muidugi olin ju mina ka väga erutunud selle mõtte peale, et viimaks ometi, pärast pikki kuid näen ma viimaks oma isa! Torkisin kahvliga oma pooleliolevaid nuuldeid, suunates pilgu oma emale, kes õlgu kehitas. Ohkasin vaikselt. Ma ei saanud kunagi aru, miks ta ei uurinud mingisuguseid pisidetaile selle kohta? See ärritas mind, kuid ma olin juba harjunud. Seda ei saanud ju ka hajameelsuseks nimetada.

“Ta ei öelnud, kuid ma arvan, et päris kauaks, sest ta ütles, et tal on puhkus,“ vastas ta, mille peale ma aeglaselt noogutasin. Kauaks. See tähendab, et kõigest paariks nädalaks kuni kuuks ajaks. Ma olin isegi sellise rutiiniga harjunud. Kuid kõik need päevad on justkui garanteeritud lõbusad olema. Isa oli meil alati olnud väga hea huumorimeelega. Nagu ka minu ema ja noorem vend. Ainult mina olin oma perekonnas see Erak. Vaikne, huumorita, eemalviibiv ja häbelik.

“Ütlesid talle ka, et mul võistlused tulevad?“ küsisin vaikselt üle. Ma teadsin isegi vastust. Ning minu arvamust vaid kinnitades, lõi ta omale käe suu ette. Pööritasin silmi. Mida muud ma oleksingi oodanud kellegilt, kes on kõige rohkem hõivatud pisipoisiga, kes on suureks mässajaks loodud? Tänu arvutimängudele on ta avastanud ju ka vägivalla ning ema üritab pidevalt temaga hakkama saada, jättes mind tahaplaanile. Tegelikult ei olnud mul midagi selle vastu. Kuna mul oligi oma tuba, mille seinad olid kaunistatud postritega, ei kurtnud ma tõesti selle üle. Ma sain päevasel ajal muusikat kuulata ja omade asjadega tegeleda, kui ma juhuslikult trennis ei olnud. Juhtumisi olid minu hinnetega lood parimas korras. Olin üks vähestest meie klassis, kes suutis viitele õppida.

Kui me viimaks lõunasöögiga lõpetasime, seletas ema, et läheb vennaga parki, kus ta saab oma sõbrannaga kokku. Ning kuna mul oli trenniaeg samuti määratud, helistasin Brendale ja kutsusin ta liuväljakule.

Saime seal kümne minuti pärast kokku ning panime kiirelt omale uisud jalga.

See uisuareen oli alati suutnud mulle ühe mu harvadest naeratustest näole manada. Kogu see jäine õhk, jää ning noored tüdrukud, kes harjutasid samuti. Ma mäletasin selgelt, kuidas ma viis aastat tagasi esimest korda uisud jalga sain ning värisevate jalgadega jääle astusin. Alguses jäi mulle kogu see paigalpüsimine ja seismine müsteeriumiks, kuid ma olin võlutud. Sellest ajast peale olid uisud justkui mu jalgade külge kinni kasvanud. See oligi minu rutiiniks muutunud. Kohe pärast kooli tegin kiirelt oma kodutööd ära ning tormasin Siia.

“Oled elevil võistluste pärast? Ma küll pole. Iga võistlus läheb aina igavamaks, pole üldse adrenaliinitunnet. Aina siugle ja tiirle seal ja naerata, teeskle, et sa oled rõõmus. Igav minu jaoks juba,“ äratas Brena mind mu uitavatest mälestustest. Kehitasin õlgu. Olime uisutanud juba üle poole tunni ning mu põsed roosatasid, kuid ma võisin julgelt öelda, et ma olin elevil. Võistlused olid minu jaoks alati proovilepanek. Alati oli uus konkurents ning pidi pingutama kõige nimel, et saada omale see määratud auhind. Ma ei toonud mitte ainult au ja uhkust meie koolile vaid ju oma perele ka!

Kui me olime paar tundi uisutanud, läksime tagasi saali, kus me jalatsid ära vahetasime ning ma ostsin mõlemale ühe koola, et end maha jahutada.

Μου αρέσει! 39