... meestele lihtsalt hea sõber ja psühholoog?!

SMS. Võtan telefoni ja loen: "On sul veidi aega?
Mul on hädasti vaja kellegagi rääkida..." Kõhklen, mõtlen ning juba
leiangi end vastust toksimas: "Jah, mis kell teeme siis?"

Sõprus
on tore. Ka selline, mis valitseb mehe ja naise vahel. Inimene on juba
kord loomult sotsiaalne ja on täiesti normaalne, kui oleme valmis teisi
alati ära kuulama, nõu andma ja toetama. Eeldame ju südame põhjas, et
ehk meile vastatakse samaga, kui häda käes? Mis saab aga siis, kui
ilusale "eeldusele" tõmmatakse kriips peale?

Olen alati olnud
nii avameelne, positiivne ja elurõõmus ning juba kooliajastki mäletan,
et sain poistega paremini läbi kui tüdrukutega. Poistega oli lihtsalt
lõbusam, ka naljadega jõudsid nendega paremini ühele lainepikkusele.
Eks sealt see kõik algaski... Olin kõigile lihtsalt SÕBER. Pärast
säravat kooliaega polegi palju muutunud. Eks ikka on olnud ka lähedust
ja suhteid, aga lõpuks on kõik taandunud ikka sellele, et just mina olen see, kes teisi lohutab, ergutab ja nõustab. Millegipärast mind
alati justkui tõmbabki selliste meeste poole, kellel on mingid
probleemid tagataskust võtta: kellel kohutav suhe selja taga ning ei
suuda uuesti alustada; kes aga armastab ikka veel oma endist. Paraku
tulevad sellised asjad just siis päevavalgele, kui taban end mõttelt,
et appike, olen ju kiindumas! Sinisilmselt istungi siis justkui
püssirohutünni otsas ja loodan, et inimene saab minu toel oma
"probleemidest" jagu. Ega ikka ei saa küll. Lõpuks aga kuulen sõnu:
"Asi ei ole sinus, asi on minus... ma loodan, et mõistad! Sorry!" Ja
mõistangi. Mõistan, et astusin jälle sama reha otsa. Ja ometi tahtsin mina ju parimat, andsin endast kõik ja
lootsin, et mulle vastatakse samaga. Kahjuks, et saa ma seda talle ette
heita. Kui tal on probleeme, miks peaks siis kannatama? Sõnades ja
teoorias tundub kõik lihtne... kuid vaadakem tõele näkku, ka see tore,
seltskondlik, sõbralik, toetav ning pealtnäha tugev enesekindel naine
tahab lähedust.

Võime ju küll sõnumisaatjale kinkida meie
kõige ilusama ja enesekindlama naeratuse varjates tõelisi tundeid ning
aidata tal "lahendada" järjekordne "probleem", kuid kas see on tõesti
see, mida tahame? Toksida aga vastusesse "Ei, anna andeks, mul on
tegemist!" tundub liialt halva mõttena, sest südames ma ju veel loodan,
et ehk ta mõistab ühel päeval...

Kuid ei, kallike, ta ei mõista.
Ei ole mõistnud, ei mõista praegu ega hakkagi mõistma! Selline ta kord
on ja minul polegi sellist vaja. Saaksin ma siis nõustamise eest
palkagi, aga ei saa ju :) Seega, drop it! :)

Μου αρέσει! 1