18.12.2011
38, Viljandi, Εστονία
Ma nutan vaikides,
pisarad põskedel voolavad.
Kivikuju meenutan niimoodi seistes,
käed jõuetult külgedel ripuvad.
Ja keegi tähele ei pane,
vaid üksinduses nutta julgen.
Inimest kelle ees nutaksin, pole.
Ta liikunud lühikese aja jooksul kaugele.
Rohkem asju enda sees hoian
kuulan teiste muresid ja vaikin ise.
Kui aga varju alla jõuan,
siis kurbusepisarad välja lasen.
Kuidas saab kaugeneeda nii?
Hetk tagasi olime parimad sõbrad,
nüüd mõni päev ei vaheta sõnagi.
Se ei tohiks nii lõppeda.
Miski me vahele tuli
või lihtsalt saatus selline.
Võib olla võtab mu igavene uni -
vabatahtlikult. Kas paneksid tähele??
13 views
väga armas :)
ilus luuletus