Valgus on kadunud mu teelt,
alles on jäänud tühjus.
"Aidake mind!" kostub mu huulilt,
hinges valitseb kurbus.

Iga hetk meie elus on saatuslik.
Tuleb nautida igat päeva,
tuleb osata olla õnnelik
ja mitte lüüa käega.

Ta õpetas seda mulle,
ei hinnanud ma seda.
Valasin õli tulle
armastades teda...

Nüüd olen tast ilma,
vist igaveseks.
Tehes talle silma,
loobudes tema sõprusest.

Ainuke valguskiir mu eluteel,
kus oled sa nüüd???
Kas kohtume veel???
Jõuaks vaid sinuni see hüüd:
"Kallis sõber! Tule ja pühi mu silmist nukrus!!!...

Μου αρέσει! 2