Usud sa sügavas talves kevade sündi?
Tajud, et jäätunud kaante all elavad veed?
Tunned sa hangedest läbi külvi ja kündi?
Kui see on nõnda, siis, sõbrake, elame veel.
Kuuled sa külmunud kaskedes mahlade tuiget?
Märkad, et päikesest valusaks hellub su meel?
Usud, et kord jälle tulevad tagasi luiged?
Kui see on nõnda, siis, sõbrake, elame veel.
Loodad, et kuivanud kõrte alt kord sünnib haljust,
lumise liniku käristab kevadetee?
Tahad sa olla ja uskuda? Mõtelda paljust?
Kui see on nõnda, siis, sõbrake, elame veel.
Julged sa öelda, et sinagi eksida võisid?
Jaksad sa olla alati homsesse teel?
Oskad sa näha detsembrikuus õunapuuõisi?
Kui see on nõnda, siis, sõbrake, elame veel!
/Virve Osila, Mälestuste tuul/
hea luule,õigemini värsisalmid,isegi nostalgiline,ja vanemale inimesele tekitab mineviku õnnist aega tagasi igatseva tunde.Aga seda pole enam ja ei tule ka.Meie põlv veel teab seda küntud põllumaa tunnet....nooremad on netiavaruste mail,olgu see kevad,suvi,sügis või talv.Nagu mu lapselaps ütles kui teda kdunt välja tahtsin viia,et mis seal looduses on?seal pole muud kui puud...!