Kirju liblikas*/ pühendus - sulle Kalli*
******************************

Soe paitav mahe kevadtuul,
kui sametine puudutus jääb hinge
sääl üksik lepalind
laulmas raagus kasepuul
leevendab, kõik pinged.

Istun,kuulatan....- neid kevadisi hääli
lendab liblikas näe kirju sääl,
jääb hetkeks tiibu puhkama mu põlve pääl
see vaade ergastab mu meeli.
Ta kaugustesse kutsub mind
nii tahaks kaasa minna,
ei..mitte üksinda,
see poleks see...
Kui jõudnuksin  ka sinna,
siis tunneksin sust puudust.
see poleks siis ju täiuslik
ja minnes ka see tee, mul tunduks liialt pikk.

Lähme kallis,lendame nüüd koos
sinuta ma minna küll ei taha.
Las jääda üksik liblikas ja lepalind
me rännuteele maha.
suundume sealt igatsuse kaunist orust,
unistuste mäele.
Ja tehes kõike õieti,
anname me vabad käed
oma armastuse väele.

Seal keegi ,eemal köhatas,
taas äratas mu lummast-
see oli pilgalt unistus -meist,
ei tea- rohkem kummast?
Igatsen su puudutust,mis sametiselt pehme
kus viibid kallis hetkel sa?..
unistus et oleks juba ehtne.....
tagasi kui jõuad siis,
sind ootan kase juures
kalliks kallistad mind seal
kui embad õrnalt tuules..
ootus ja igatsus hulluks mu ajavad
hing ja mu keha nii väga sind vajavad*

Μου αρέσει! 12