Lööb kirikukell ja mu juustele langend on lumi. Kõik ümber on pime, vaid tähed mul näitavad teed. Aeg andeks on anda ja unustada kõik, mis kuri Ja lõpuni käia kõik pooleli olevad teed (su juurde ma tulen kord veel) Ma kalmistul süütasin küünla ja ootasin kaua. Mul tundus, et tulid ja käest võtsid kinni sa mul. Ma seisin seal tunde ja lõpuks jätsin su haua. See uni ei lõppegi ärgates hommikul. Ref: Kui külmus poeb hinge, su varjust saan tuld. Sa ilmud, kui ingel ja sa särad, kui kuld. Hetk õrnalt mind puutud ja lähedki taas Kui unenäoks muutud, ei suuda ma iialgi ärgata. Lõi kiriku kell tol öösel ja mets vastu kajas Ma aastast aastasse tulen ja sind ikka näen Ma elan siin ruumis ja tean, et sa hõljud ajas Ja ingli puudutus alati meelde mul jääb.

Μου αρέσει!