09.01.2014
27, Tallinn, Εστονία
Tere!
Tahaksin teiega jagada ühte oma lühijuttu, mille kirjutasin umbes 4 aastat tagasi. Kunagi oli see ka siin, rate.ee's, kuid mingil teadmata põhjusel kustutasin selle ära.
Loodan, et teile meeldib, kallid lugejad!
Ootan teie tagasisidet ja ka hindamist!
Meeldivat lugemist!
Ta vaatas mind oma siniste silmadega. "Miks sa lähed?" küsisin ma. Ta ei vastanud. Ainult põrnitses mind enda silmadega. Ma ei talunud seda. Seda vaikust. Seda et ta ei vasta mitte kunagi mulle, kui ma seda küsin. "Ma armastan teda." vastas Ta. Vaatasin teda. Ma ei suutnud mõista, kuidas saab olla see keegi teine tähtsam kui mina? "Palun, palun ära mine." anusin teda. Kuid ta ei kuulanud. Vaatasin ümberringi. Hakkasin põlvitama. "O ei, palun." "Ei, ära mine. Palun, ma anun sind." põlvitasin ja hoidsin käsi koos. "Ma lähen nüüd." lausus ta, haaras mul käest kinni ja tõmbas püsti. Ta vaatas mulle silmadesse tükk aega, siis surus hellalt mu pea enda huulte vastu ja suudles mind. "Ole tugev." Ja ta läks. Jättes mind nii, üksinda. Hüljatuna..
--
"Sa tulid!" karjatasin, kui ta uksest sisse astus. Jooksin talle kaela ning embasin teda tugevalt. "Luba." laususin. Ta ei vastanud. Järjekordselt. Mul voolas paar pisarat ta õlale, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Lasin temast lahti. Õrnalt, kartes et ta puruneb mu käte vahel. Ta liikus ebakindlalt koridoris ning võttis endal jope ja jalatsid jalast ning suundus elutuppa. Läksin talle järgi. Istusin diivanile, tema kõrvale. Võtsin ta käe enda pihku. "Palun, miks sa läksid?" Ta ei vastanud, nagu ikka. "Kallis," alustas ta, "sellel on lõpp." Mu südamelt lausa langes kivi. Mul hakkas kerge olla. Ma tundsin, tundsin et see oli viimane kord, et nüüd enam seda ei kordu. Et ma enam ei ole hüljatud..
--
"Kus ta on?" küsisin astudes kodu uksest sisse. "Läinud." Võtsin oma jope seljast ning ka jalatsid jalast. Algul ma ei mõistnud, mis juhtunud oli. Kuid hiljem. "Millal?" "Hommikul." Läksin kööki, istusin laua taha. "Kuid miks? Miks sa teda kinni ei hoidnud? Miks sa ei teinud midagi? Ta-ta ju lubas, lubas." hüsteeritsesin ma. "Ma hoidsin, HOIDSIN. Ma panin ukse lukku ja ütlesin, et ta ei lähe kuskile." Kõikusin toolil. "Miks, miks ometi jälle, jälle, jälle." Ma tundsin end järjekordselt üksikuna. Hüljatuna..
--
Ta ei võtnud enam kõnesid vastu, me ei teadnud kus ta on. Me käisime po#!?!#eis, seal me abi ei saanud. Pidin taluma seda, kuidas nemad joovad. Ma ei suutnud seda vaadata. Vahel oli mul tunne, et võtan ja lähen minema. Kuid ei, ma ei tee seda. Ma ei suuda teistele haiget teha. Tuli kõne. Mitte mulle.. kuid ma sain temaga rääkida. "Millal sa tuled?" küsisin pool nuttes. "Varsti." ja ta pani toru hargile. Ja jälle, ma tundsin end samamoodi kui enne. Hüljatuna..
--
"Sa tulid!" karjatasin, kui ta uksest sisse astus. Jooksin talle kaela ning embasin teda tugevalt. "Luba." laususin. Ta ei vastanud. Järjekordselt. Mul voolas paar pisarat ta õlale, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Lasin temast lahti. Õrnalt, kartes et ta puruneb mu käte vahel. Ta liikus ebakindlalt koridoris ning võttis endal jope ja jalatsid jalast ning suundus elutuppa. Läksin talle järgi. Istusin diivanile, tema kõrvale. Võtsin ta käe enda pihku. "Palun, miks sa läksid?" Ta ei vastanud, nagu ikka. "Kallis," alustas ta, "sellel on lõpp." Mu südamelt lausa langes kivi. Mul hakkas kerge olla. Ma tundsin, tundsin et see oli viimane kord, et nüüd enam seda ei kordu. Et ma enam ei ole hüljatud..
--
"Kus ta on?" küsisin astudes kodu uksest sisse. "Läinud." Võtsin oma jope seljast ning ka jalatsid jalast. Algul ma ei mõistnud, mis juhtunud oli. Kuid hiljem. "Millal?" "Hommikul." Läksin kööki, istusin laua taha. "Kuid miks? Miks sa teda kinni ei hoidnud? Miks sa ei teinud midagi? Ta-ta ju lubas, lubas." hüsteeritsesin ma. "Ma hoidsin, HOIDSIN. Ma panin ukse lukku ja ütlesin, et ta ei lähe kuskile." Kõikusin toolil. "Miks, miks ometi jälle, jälle, jälle." Ma tundsin end järjekordselt üksikuna. Hüljatuna..
--
Ta ei võtnud enam kõnesid vastu, me ei teadnud kus ta on. Me käisime po#!?!#eis, seal me abi ei saanud. Pidin taluma seda, kuidas nemad joovad. Ma ei suutnud seda vaadata. Vahel oli mul tunne, et võtan ja lähen minema. Kuid ei, ma ei tee seda. Ma ei suuda teistele haiget teha. Tuli kõne. Mitte mulle.. kuid ma sain temaga rääkida. "Millal sa tuled?" küsisin pool nuttes. "Varsti." ja ta pani toru hargile. Ja jälle, ma tundsin end samamoodi kui enne. Hüljatuna..
2 views
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!