09.01.2014
27, Tallinn, Εστονία
Tere!
Tahaksin teiega jagada veel ühte lühijuttu, mille samuti kirjutasin mitu aastat tagasi. Kunagi olin üpris hea kirjutaja, kuid kahjuks olen selle unarusse jätnud. Leidsin oma vanad jutud arvutist ning mõtlesin, et võiksin neid teiega jagada ning võib-olla ka uuesti kirjutada midagi uut.
Ootan teie tagasisidet ning ka hindamist!
Meeldivat lugemist!
"Miks just praegu? Just täna, just sel hetkel sa tuled sisse ja ütled, et sõidad minema?" küsisin peaaegu et hüsteerias. "Ma ei teadnud, et see kõik nii hullusti on." püüdis ta end välja vabandada. Vaatasin teda pikal ja läbitungvial pilgul. "See näitab," alustasin, "et sa ei teagi minust üldse mitte midagi. Ehk sul ongi õigus? Meie vahel polnudki midagi erilist? Midagi suurt? Midagi vastupandavamatut, midagi samas ka õrna ja hoo#!?!#evat? See oli lihtsalt tobe mäng. Tunnete mäng." "Katie, ma.." "Ole vait." laususin järsult. Ta vaatas mind ehmunud pilguga. "Reid," ütlesin paari sekundi pärast, "elu pole mäng. Elu on võitlus. Sa pead võitlema, et siin maailmas hakkama saada. Et sind jalgadega sodiks ei pekstaks, et sa kellegi tallalaune ei oleks. Et sa ei valmistaks kellegile pettumust ja valu. Palun, mine nüüd." lõpetasin oma jutu ning vaatasin lakke. "Katie," lausus Reid. "Ei, mine! Ma ei taha enam seda mängu mängida." käratasin. Reid vaatas mu poole, vaatas maha ning hakkas minema. Kuid ukse lävel ta peatus. "Katie, ma jään sind alati armastama." ning ta lahkus. Seisin paar minutit seal, ei liigutanud, ega vist ka ei hinganud. Siis aga langes mu helepruunile põsele pisar. Siis teine, siis veel üks. Ja üsna kohe oli nagu vihmasadu alanud. Ainult et seekord polnud vihmatekitajaks pilv, vaid mu silmad ja murtud süda.
"Katie? Katie Sheermann?" Pöörasin pea kutsuja poole. See oli arst. Mu ema arst. Tavaliselt ta alati naeratab, kui toob häid uudiseid. Seekord.. "Mis juhtus? Kas midagi on emaga? Ma tahan teda näha." hakkasin paanitsema, kuid arst pani mulle käed ette. "Ta on surnud, Katie. Me tegime kõikvõimaliku." lausus ta järsku. Mu maailm peatus. Esialgu Reid, nüüd ema. Vaatasin arsti poole ning siis hakkasin jooksma, ema palati poole. Arst jooksis mulle järgi. Ma nägin, kuidas emale pandi valge lina peale ning viidi minema. Pisarad voolasid nagu oavarrest. Tundsin kellegi käsi enda kehal, mis tirisid mind sealt eemale. "Lase lahti, lase mind lahti!" karjusin ning tagusin seda inimest rusikatega vastu rinda, kuid siis ma rahunesin. Ma olin jõuetu. Asetasin pea selle inimese rinnale ja nutsin vaikselt.
1 aasta hiljem.
Ja ongi juba aasta möödas. Reid elab Canadas, koos oma uue naisega. Peale mu ema surma hakkasime me Reid'iga suhtlema, lootes, et ehk õnnestub meil veel kord. Aga ei, ei õnnestunud. Kuid me jäime headeks sõpradeks. Ning tema uus tüdruksõber on imeline. Ta on viiendat kuud ka rase. Mul on heameel, et Reid on õnnelik. Kuid siiski, meil oleks ka kõik välja tulnud. Kõndisin vaikselt surnuaias. Mul olid käes valged roosid, ema lemmikud. Hoidsin pisaraid valla, kuid see oli raske. Ema kaotus oli nii võrd raske, et ma pole vist ikka veel toibunud. Juba ema haud paistiski. Kiirendasin sammu, ja siis juba ma jooksin. Peatusin vaikselt ning vaatasin hauda. Ma ei suutnud aru saada, et seal mulla all on lesib mu ema, keda ma ei saa enam kunagi kallistada, rääkida talle saladusi, tema imehead kohvi juua, temaga koos maal jalutada. Ma ei saa seda enam nautida, kuid ma tean, et ma pean minema oma eluga edasi. Asetasin õrnalt lillekimbu hauale ning vaatasin seda hauakivi. Marie Sheermann, 19.05.1967-12.04.2007. Pisar langes mu põsele. "Emme, ma armastan sind igavesti." sosistasin talle veel vaikselt ning hakkasin liikuma surnuaiast minema. Poole tee peal järsku vihm lakkas. Suunasin oma silmad taevasse. Pilve tagant tuli välja päike, ning oli ka vikerkaar. Naeratus kerkis suule. "Katie!" kuulsin Ronaldi häält. Vaatasin teda. Tema ongi see, kelle nimel ma püüdlen ja elan. Naeratasin ning vaatasin veelkord seda imelist vikerkaart taevas.
"Katie? Katie Sheermann?" Pöörasin pea kutsuja poole. See oli arst. Mu ema arst. Tavaliselt ta alati naeratab, kui toob häid uudiseid. Seekord.. "Mis juhtus? Kas midagi on emaga? Ma tahan teda näha." hakkasin paanitsema, kuid arst pani mulle käed ette. "Ta on surnud, Katie. Me tegime kõikvõimaliku." lausus ta järsku. Mu maailm peatus. Esialgu Reid, nüüd ema. Vaatasin arsti poole ning siis hakkasin jooksma, ema palati poole. Arst jooksis mulle järgi. Ma nägin, kuidas emale pandi valge lina peale ning viidi minema. Pisarad voolasid nagu oavarrest. Tundsin kellegi käsi enda kehal, mis tirisid mind sealt eemale. "Lase lahti, lase mind lahti!" karjusin ning tagusin seda inimest rusikatega vastu rinda, kuid siis ma rahunesin. Ma olin jõuetu. Asetasin pea selle inimese rinnale ja nutsin vaikselt.
1 aasta hiljem.
Ja ongi juba aasta möödas. Reid elab Canadas, koos oma uue naisega. Peale mu ema surma hakkasime me Reid'iga suhtlema, lootes, et ehk õnnestub meil veel kord. Aga ei, ei õnnestunud. Kuid me jäime headeks sõpradeks. Ning tema uus tüdruksõber on imeline. Ta on viiendat kuud ka rase. Mul on heameel, et Reid on õnnelik. Kuid siiski, meil oleks ka kõik välja tulnud. Kõndisin vaikselt surnuaias. Mul olid käes valged roosid, ema lemmikud. Hoidsin pisaraid valla, kuid see oli raske. Ema kaotus oli nii võrd raske, et ma pole vist ikka veel toibunud. Juba ema haud paistiski. Kiirendasin sammu, ja siis juba ma jooksin. Peatusin vaikselt ning vaatasin hauda. Ma ei suutnud aru saada, et seal mulla all on lesib mu ema, keda ma ei saa enam kunagi kallistada, rääkida talle saladusi, tema imehead kohvi juua, temaga koos maal jalutada. Ma ei saa seda enam nautida, kuid ma tean, et ma pean minema oma eluga edasi. Asetasin õrnalt lillekimbu hauale ning vaatasin seda hauakivi. Marie Sheermann, 19.05.1967-12.04.2007. Pisar langes mu põsele. "Emme, ma armastan sind igavesti." sosistasin talle veel vaikselt ning hakkasin liikuma surnuaiast minema. Poole tee peal järsku vihm lakkas. Suunasin oma silmad taevasse. Pilve tagant tuli välja päike, ning oli ka vikerkaar. Naeratus kerkis suule. "Katie!" kuulsin Ronaldi häält. Vaatasin teda. Tema ongi see, kelle nimel ma püüdlen ja elan. Naeratasin ning vaatasin veelkord seda imelist vikerkaart taevas.
8 views
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!