05.03.2011
37, Tallinn, Εστονία
"Oh mu kallis mees, mis minuga toimub? Ma ei taipa, miks mu lilled närtsivad, miks mu hingelind enam ei laula? Miks kiskja lamab jõuetult laanes? Miks mu allikas on hakanud kuivama ja miks mu tammel kukuvad lehed? Vahest tundub, et kõik on jälle korras, kuid siis on jälle, taas kõik hääbumas, ma ei tea mida teha. Võib-olla, kui sa naased saab kõik iseenesest korda ja saar puhkeb elule."
Vahepeal sündis meile poeg, minu, meie kõige kallim. Andsime väikesele poisile, suure ja tugeva mehe nime. Ootasin sind. Kirjutasime armastust. Vahest tundus kõik ilus ja hea, kuid siis jälle kõle ja raagus. Olen segaduses ja ma ei mõista, mis toimub. Varjan selle salaja kõik maski taha, näin õnnelik, kuid hinges on mõra, mis aina praguneb ja ma ei oska seda ravida ega parandada.
Siis sa naasesid ja kõik tundus jälle korras olevat. Me rajasime uut kodu ja uut elu ja see kõik näib nii lootusrikas. Siis hakkas kõik minema taas vana rada. Ma ei suuda olla sulle piisavalt hea.
"Anna andeks kallis. Miks ma olen nii halb?"
Ma teen endale haiget, ehk aitab füüsiline valu vähendada hinge valu rasket koormat. Kuid ei, teen sellega vaid sulle haiget. Miks ma ei oska olla? Miks mu hinge saar hääbub?Kutsun Kõiksust, palun, et ta mind tagasi võtaks. Mu hing on katki ja ma ei oska seda ravida. Karjun Maailma, et ta mind Kõiksusele tagasi annaks. Aga ta ei kuule, ükskõik, kui kõvasti ma ka ei hüüaks, ta ei kuule mu häält. Mul ei ole veel aeg.
Kallis anna mulle andeks, ma ei suuda enam.
Mu hinge saarel laiutab tühi kõrb. Allikas on tilgatumaks kuivand ja tamm on raagus. Lind istub puuris ja kiskja lamab janusena keset kõrbe. Hiie tamme koda on tühi, ei maale, ei kaminat, ei toole, ei lauda. Uks on lukus ja aken suletud. Taevas on tähtedest tühi ja kõik liblikad on kuhugi kadunud. Vaid raamat vedeleb rannas, kust ma praegu kirjutan oma valu.
Oleks ma joonistamise ajal näinud loome raamatus neid ridu, oleks ma võib-olla olnud targem ja mitte nii kärsitu valimas omale keha kus õitseda.
Hetkeks justkui toimus midagi, kuid see keelati mulle ja sellest ma ei kirjuta. Leidsin vaid raamatust read, millega meeli ravida:
Olen naine,
olen kõiksuse jumalanna,
olen ebamaine,
su soovide täitjanna.
Olen naine,
olen vallatu haldjas,
olen merelaine,
vahest heas, siis halvas.
Olen naine,
olen kaunis sireen,
olen ebamaine,
su üksinduse migreen.
Olen naine.
Mu lähedus sulatab,
mu puudutus põletab,
mu suudlus su afrodisiaak...
Sest olen naine.
Olen naine,
tahan olla naine,
ebamaine,
sinu värelus laine.
Kuid ka sellest polnud kasu. Ma olen katki ja pean üksi lahkuma ja ravima oma hinge, leidma tee. Kui just ei tule kedagi, kes poeks mu hinge, kastaks lilli, täidaks allika, korrastaks toa, joodaks kiskja, vabastaks linnu, joonistaks taevasse tähed ja leiaks kõik need liblikad. Hinge ravitseja. Keegi kes oskab mu hinge saart hoida.
Kõik, kes te olete olnud osake minu elust , kõik mehed, sõbrad, tuttavad, sugulased, kõik kellega mul on olnud au kohtuda. Ma tänan teid, te kõik olete mulle andnud killukesi mõistmaks iseennast ja oma hinge ja teile kõigile olen kinkinud tükikese oma hingest ja selle olemusest. Olete kõik mulle olnud tähtsad ja need kes on jäänud on seda senini. Olete viimseni mulle kallid ja olulised, olete seda siiani ning ka edaspidi. Enam ei kutsu ma Kõiksust. Tahan vaid, et saaksin tagasi oma hinge saare ilu, ennem kui ta täielikult hääbub.
"Mitte kunagi ei kahetse ma midagi, see on mõttetu, sama mis oleks, kui kõndida paljajalu soojal liival ja ees on klaasi kildudest rada, millest mööda kõndida ei saa. Kahetsemine on seda rada edasi-tagasi üle kõndida, kuid kui minna üle siis üle. Iga hetk on uus ja iga võimalus tasub proovida, kui läheb perse, las siis läks, on teisi teid ja teisi võimalusi."
Lõpp
30 views
kõike ma juba teadsin mis kirjas midagi uut polnud.. aga mõne asja koha pealt olen mõelnud et see võiks olla lihtsalt üks halb unenägu..
muidu väga hästi kirjutatud.. mina ei suudaks oma nö elulugu nii kokkuvõtvalt kirjutada!
aitähh