05.03.2011
37, Tallinn, Εστονία
Ja taas tundsin, kuidas minu üsasse pandi pisike hing. Ma ei tahtnud teda, ma ei olnud selleks valmis. Rääkisin sellest oma kõige kallimale sõbrannale. Läksime tööle, lootsin saada piisavalt raha, et see väike elu võtta. Tean, et see hing oleks leidnud uue keha.
"Kui poleks leiutatud legaalset aborti, oleks kõik need miljonid sündimatta lapsed surnud nälga."
Kuid raha jäi saamata ja rääkisin sinule, et minus on uue elu algus. Ütlesin, et sa pole õige mees, kui see pole poeg. Sa olid nii õnnelik, kuigi meil oli raske ja ma tundsin, et ei suuda olla sulle hea naine. Olime koos ja armastasime teineteist. Sa jumaldasid mu kiskja kirge, armastasid mu tahtejõudu, mu enesekindlust ja piiritut rõõmu. Sa hindasid mu looduse armastust. Sulle meeldis, kui hooliv ja hell ja armas ma võin olla. Olid must sõltuvuses, kuid unustasid toita mu hingelindu, kasta mu lille ja hellitada mu kiskjat. Nautisid mu hinge saare ilu nägematta selle kuivamist.
Ütlesid mulle, et sõbrad kutsusid su reisile ja lubasin sul minna. Kuid sa kadusid. Sa ei tulnud ega tulnud, kuigi lubasid ja sellest valust kirjutasin luuletuse:
Pisar tellistest müüri ma ehitan,
kus sa küll oled ja miks sa ei helista.
Lubasid tulla, kaugex aeg on saanud,
sinuta olla siin, üksi, kui eluta.
Päike kuuks loojub, kuu päiksesse,
täht täheti kustub, taevas pimeneb.
Sügis vihma vaid nutab, sind igatsen,
süda raskeks on muutund, mõte variseb.
Tahaks veel karjuda su nime ilmale,
kuid hääl kähe ja huuledki verised.
Pisaraist müüri ehitan, kuhu ronida,
lootuses näha saaks, kus oled sa.
Siis toodi mulle kiri. Sa ei saa kaua koju tulla. Hingel oli valus, kuid andsin sulle taas võimaluse juba selle pärast, et olin nii palju vaeva näinud ja õppinud sind armastama ning meil ju sünnib väike ilmakodanik, kes vajab meid.
Olin üksi, mu hinge saar uppus pisarais. Kuid pidasin vastu. Kirjutasime kaunist armastust ja olime südameis koos. Elasin oma lastega oma vanemate juures. Seal oli nii raske. Mu isa käib ja ärritab mind.
"Isa miks sa ütled, et ma tapsin su poja? Mina ju ei vajutanud teda vee-alla. Maailm otsustas ta Kõiksusele tagasi anda. Ei mina ega ka keegi teine saa selliseid otsuseid teha. Miks sa mind sõimad? Miks sa tahad mu hinge saart hävitada? Ta pole isegi oma täies hiilguses veel mitte. Miks sa tahad, et mul on valus? Miks sa meelitad välja mu kiskja raevu ja viha? Miks sa oled lasknud uppuda oma hingel meelemürgi võimu lainetesse?
Esialgu vihkasin sind, lootsin, et sured. Kuid nüüd loodan vaid, et ühel päeval mõistad, kui palju sa oled meile haiget teinud. Mina sulle andestada enam ei suuda. Minu jaoks sind lihtsalt enam pole, pole sinu jaoks kohta minu hinge saarel. Siiski loodan, et ühel päval mõistad oma tegude hinda."
jätkub.....
23 views
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!