05.03.2011
37, Tallinn, Εστονία
Seiklesin edasi, käisin koolis ja hoidsin oma hinge saare valla kõigile, kes soovisid näha selle ilu.
Sellel suvel kohtasin üht meest. Sul olid nii kurvad silmad, neis oli armastus, kuid see polnud minule. Mina siiski armusin sinusse. Sa rääkisid mulle meeste maailmast ja meeste armastusest. Üritasin sind veenda, et sul on aeg sellest lahti lasta, kuid lämmatasin ka sinu oma armasusega. Jäid mulle kättesaamatuks. Kuid olen sulle tänulik, sest leidsin endas võime mõista, mis toimub südametes. Nimetasin su oma siniseks linnuks ja kirjutasin sinust luuletuse:
Ühel varasel hommiku tunnil
soe hommiku päeke paitas mu silmi
ja aknale lendas sinisuline lind,
kes kurbadel silmil vaatas mind.
Miks küll eal varem pold märgand ma sind?
Nüüd tulid sina ja leidsid mind.
Sa tulid ja laulsid üht armastus laulu,
mis pulbil oli igatsust.
Sinu sügavad silmad ja sinine rind,
läksid mu hinge ja võlusid mind.
Tulid mu juurde ja embasid soojalt,
mind võtsid ja ära viisid siit,
mind viisid pehme plvevati pääle
ning laulsid mul puht sinisel häälel
seda armastus laulu,
mis täitund oli pisaraist,
tõusid lendu ja jätsid mind
veel ennem kui hüüdagi jõudsin sind,
sellele pilvele üksi jätsid sa mind.
Nüüd nii väga ma igatsen sind
ja mu meeltel kaigub su laul,
see imeline armastus laul,
mis lõõmas veel üksindust.
Nüüd palun mu meresinine lind
tule tagasi siia ja võta mind kaasa,
nii väga hakkasin armastama sind.
Ja veel teisegi:
Vaid sügise tuul see, mis kuivatab palgeilt pisarad.
Su kätt tahaks hoida peos,
Su embuses liikuda vastu talve,
Koos lumega sulada sinusse,
Suve päikeses tantsida liival.
Vaid sügis see, mis veel lohutab, puhub su meeltelt.
Kauguses kuulen su samme, mis veel ei lähene.
Kõrv vastu su rinda, kuulda su südant,
Silm sinu silmas, nii uppuda,
Sasida tumedaid juukseid, sind puutuda,
Huuled vastu su huuli kõvasti suruda.
Suvest sügisesse kõik mälestuseks vaid muutumas.
Lootusetut lootust elava armastuse leegis põletan.
Esimesi punavaid vahtrapuu lehti üksinda korjata.
Üle jõe tulevaist pilvist veel üksinda vihma emmata.
Oodates päikest, sind mu silmisse särama.
Siis kohtasin üht vana sõpra. Koos õega kõndisime koolist koju ja tema kutsus meid õhtuks endale külla. Lõime õega oma naiselikud võlud viimseni läikima ja läksime.
Oi küll seal oli ilus mees, mehelik ja stiilne. Tarvitasime meele mürkeja naersime ning õega võrgutasime mehi. Seal veiniputka juures oli meie esimene suudlus, mida sina ei mäleta, sest sul oli seal palju suudlusi olnud. Olid võrgutaja, kuid mina vallutasin su südame. Ehmusin, kui ühel hetkel nägin sinu silmades armastust. Arutasin endamisi ja jõudsin arusaamisele, et kui olen leidnud kohe sellise mehe südames on ta väärt kohta minu hinge saarel, et kasta mu armastuse lille. Kuigi sellel lillel istus veel minu sinine lind, otsustasin et õpin sind armastama ja kirjutasin luuletuse:
Kergesti armuda,
tuulel viia sel lasta.
Sügavalt mõtelda,
ei olnudki vajalik nutta.
Siis tuli ta raskelt,
pisut ehk ootamatta.
Oli veel mu süda,
teiste kätepeal kanda.
Saatuse rada
pole kunagi kividetta.
Mis õige tee leida,
see praegu veel teadmata
Tulised söed,
pole leeki ega kustuvat sära.
Jääv on see soojus
ja iial ei haju ta ära.
jätkub....
19 views
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!