05.03.2011
37, Tallinn, Εστονία
Siis sündis siia Maailma taas üks väike kodanik, pisike tüdrukm, meie armastuse vili ja me armastasime teda väga ning andsime talle nime.
Otsustasime koos minna kooli. See oli hea otsus. Sain end tõestada ja mu hingesaarel polnud kunagi olnud nii palju inimesi. Olin kursuse parim. Aitasin kõiki ja jagasin neile oma kunsti, loomingut ja tarkust. Ühel hetkel muutusid sa kadetaks, sa ei tahtnud, et minu hinge saarel oleks kedagi teist peale sinu. Sa panid mu hingelinnu puuri, et ta vaid sulle laulaks, mu kiskja panid sa laande ketti, sa lukustasid mu hii tamme koja ukse, sa keelasid mu saare kõigile. Aga mina nii ei tahtnud ja sina ei mõistnud miks. Tahtsin sind oma hinge saarelt välja ajada. Ma leidsin ühed kaunid silmad ja võlusin need, avastasin endas naiseliku võlukunsti. Kuigi ta oli seotud mees lasi ta mul minu jala suruda vastu oma jalga. Nägin ta silmis, et ta tahab mu lähedust. Avastasin võime näha silmades seda, mis on südametes. Kuid meie teed viisid veel ennem lahku, kui saime teineteisele öelda, et tahame olla salaja koos.
Ja sinu lõin ma oma elust välja.Vabastasin hingelinnu puurist, murdsin lahti lukustatud ukse ja tõmbasin puru ahelas mis vangistasid mu kiskja. Avasin oma saare inimestele, sõpradele, meestele. Kuid siiski tänan sind, sest kinkisid mulle loomingu, aga andsid mulle ka pahe - meelemürkidest tubaka, jäle ja vastik, kuid nii hea.
Selle luuletuse kirjutasin sinust:
Kaunis sügis lehtede värvis,
kõnnib üks mees, purppur punases särgis,
tuule ulgudeas, kõledas sügis hallis,
otsib ta ome kõige armsamat, kallist,
naist, kes ootab ja kardab et ta iial ei tule,
kuid ta ootab sest naine vajab ta tuge.
Sügis kirevas, kaunis lillede säras,
tõuseb kuu ja väike tähtki sirab,
kõnnib mees ja lõpuks sinnagi jõuab,
kuhu lõpuks ka nende armastus sõuab.
Läksin taas seiklema ja leidsin ühe mehe. Me kohtusime jam ina armusin sinusse, kuid kahjuks lämmatasin su oma armastusega. Sina ei olnud valmis nii kiiresti armuma ja jätsid mu. See oli küll valus, kuid olen tänulik, sest sina kinkisid mu kiskjale oskuse olla kirglik, ihar ja meelas. Ka sõpradena saime me vahel kokku, kuid me teed viisid lahku.
Ka sinust kirjutasin ma luuletuse:
Olin vaid meelelahutus,
kauge kummitus.
Kastemärjast ämblikuniidist köie, mis punusin,
sai habras ja katkes vahetult.
Kinkimata rooside okkaid
ei pea südamest noppima.
Öeldud sõnade tühjuse,
valu ei pea taluma.
Ilus on hingata vabana,
raske üxinda lennata.
Lind kes sai puurist pagema,
üxi oxapead siristab....
jätkub.....
28 views
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!