-

"PALJAD NAISED!" ning nähes, et me riides olime, muutus ta nägu kohe kurvemaks. "Raibe, juba riides." "Mis sa siis arvasid, et me istume siin päev otsa ilma riieteta? Haha," ütles Pokie ning me suundusime alla.

"Juua soovid midagi?" küsis Andy. "Millest valida on?" küsisin vastu. "Vaid nimeta midagi ja ma ütlen, kas seda on või mitte." "Õunamahl?" "On. Kui palju?" "Klaasi täis," sõnasin ning naersin.

"Mis sa irvitad," sõnas Pokie kuidagi eemalolevalt. "Mh, mis ta pärib nii palju?" vastasin endiselt naeratades. "Las pärib, omaigaad," sõnas ta ning lahkus oma jäätisega.

"Mm, mis tal veel hakkas?" küsisin Andy'lt. "Hiljem räägin," sõnas ta ning me suundusime välja, sest ma olin oma klaasi tühjaks joonud ja jätsin selle kapile. Ta võttis garaažist oma rolleri, andis mulle kiivri ja me sõitsime minema, kuskile metsa, kus oli kämping, laud katusega, lõkkeplats, puukuur ja prügikast.

"Mis me siin teeme?" ütlesin ma. "Kas sa saad siin oodata, umbes kümme minutit? Ma pean korra tagasi käima," vastas ta. "Mhmh," ütlesin vaikselt ning vaatasin ringi. Nägin eemal ühte päikese käes sillerdavat metsajärvekest ning jalutasin selle poole. Järsult helises mu telefon.

"Hazel? HAZEL! Kus sa oled? Me muretseme siin!" ütles närviline hääl teiseltpoolt toru. "Mhh, minuga on kõik korras, ema! Ma tulen kunagi koju ka, ära muretse," sõnasin lühidalt ja panin kõne kinni ja telefoni hääletule, kuna ma ei viitsinud kellegile aru eriti anda.

Mõne aja pärast järve ääres istudes kuulsin automüra. "Mida see veel tähendab?" mõtlesin, kui nägin musta Jeep'i sisenemas lõkkeplatsi poole. Seest käis ehmatus läbi. Tavaliselt on sellised mingitel maffiabossidel ja äkki nad tahavad mulle midagi teha?

Autost aga astus välja Andy, mille peale mul kohe kergemaks läks ja ma oma jalanõud näppu võtsin ning tema poole jooksin. "Vau, kust sellise said?" sõnasin imestusega.

"Isa oma. Laenasin talt seda, sest ega ma rolleriga midagi ju kanda ei saanud. Siis läks ta auto tagaotsa juurde ja ütles mulle. "Palun mine järveäärde ja ära enne tagasi tule ega vaata, kui ma luban, okei?" ütles ta ja tuli minu juurde ja tegi mulle musi.

Ma ei lausunud sõnagi vaid kõndisin järve äärde ning istusin sinna.

Mõne aja pärast kuulsin vilet ning vaatasin kämpingu poole. Andy andis vaid märku, et kõik on korras ja et ma võin sinna minna.

Kohale jõudes oli vaatepilt imeilus:

-