21.08.2017
49, Pärnu, Εστονία
Ma mäletan Sinu viimast suudlust põsele ja puudutust, kui asetasid tekki mulle peale...
Ma mäletan Sinu viimast naeratust, kui laususid..et armastad mind..
Ma mäletan meid mõniaeg varem, teineteist embamas, lähestikku, kui tantsisime oma viimast tantsu.. Siis ma ei teadnud veel...
Nüüd Sind ei ole enam... hilissügis viis Su endaga kaasa..
Ja pole ka mind sellisena nagu olin...Ka mina olen justkui keegi teine..teises ajas..teises kohas..ilma Minata..Ja enam ei teagi..kes ma olen..kuhu olen teel..Ma ei tea..Ma ei oska vastata..ja taas on algamas sügis..
87 views
ni ilusti kirjutatud ja tuntsin nagu oleks ise kirjutanud oma mõtteid .
Elavatele on elu elamiseks! Manalateel olijaid eab meenutama nii, kuis ka elavana!