Kummaline on see täiskasvanute elu. Tundub, et mida vanemaks ma saan, seda vähem oskan teistega suhelda. Täiskasvanutega suhelda.

Lastel on kõik lihtne. Kui inimene meeldib, siis temaga räägitakse, kui ei, siis ei räägita. Kui midagi häirib, siis öeldakse see välja, kui midagi väga meeldib, siis öeldakse ka see välja. Kui midagi väga tahad, siis ütled seda ja kui midagi ei taha, siis samamoodi.

Aga täiskasvanud… Ma ei saa mitte midagi aru. Kui räägid tõtt, siis solvutakse ja sinuga enam ei räägita. Kui ei räägi midagi, siis kahtlustatakse, et sul on midagi viga. Kui püüad asja parandada, kipub olema vale aeg või valed sõnad. Kogu aeg on midagi valesti, kogu aeg on mingi jama.

Miks ei või ka täiskasvanud omavahel suhelda otse – ilma mingite tekstiväliste märkideta? Miks ei võiks ma väljendada seda, kui olen pahane ja kõik välja öelda ilma, et see tooks mulle kaasa suuremat sorti kodutüli (õigemini koduvaikuse)? Miks ei võiks mulle öelda välja seda, mis mu puhul häirib, selle asemel, et lihtsalt istuda ja mossitada…

Ma olen marus, sest ma ei oska olla täiskasvanu ning ajada asju täiskasvanu moodi. Tahaks olla laps. Tahaks nuttes joosta ema juurde, peita pea tema sülle ja unustada kõik jamad…