Aeg lendab. Aasta jälle läinud, kuid tundub, nagu oleks möödunud vaid üks öö, mis tulvil ilusaid ja vähem ilusaid unenägusid.

Kummaline on see, kuidas aeg viib sind endaga kaasa, muutes seda, mida eluteed mööda kõndides teepervel näed. Liikudes näed inimesi ning järgmisel hetkel oled neist möödunud. Näed hooneid, millest mõnele vaid põgusalt pilgu pöörad, teise aga astud korraks sisse. Ent lõppude lõpuks kaovad ka need hooned silmapiirilt ning ikka sammud edasi ja edasi, heal juhul kõrval mõni armastatud kaaslane, kes sind eluteel toetab ning kellega koos reisida on mõnus.

Vahepeal paistab päike. Siis on jälle öö. Sajab vihma. Puhub külm tuul. Pakane tahab hinge seest võtta. Kuumus ei lase olla. Vahepeal tulevad kurvad mõtted pähe, siis oled jälle rõõmus.

Kõik muutub.

Aga miks, aeg, ei muuda sa mind? Miks ei muuda sa seda, mida ma tunnen, kuidas ma tunnen, kuidas ma kõike seda vastu võtan, mida ma näen? Miks ei ole sama lihtne heita südamest neid, kes jäänud kuskile elutee pervele seljataha? Miks ei muutu armastus kergesti millekski kergeks ja haihtuvaks… Miks lased sa kanda endaga kõike seda, mis hinge on pugenud? Kus on see võti, mis avaks minu sisemuse ning laseks välja voolata sellel, mis takistab edasist teekonda täielikult nautida?

Igaüks peab oma koormat ise kandma. Igaühel on just parasjagu see koorem, mille ta endale võtnud on. Ma tunnen vahepeal, et raske on. Ja raske mitte niivõrd selle pärast, et ei taha seda koormat, vaid sellepärast, et ma ei saa tagasi minna. Ei saa pöörduda nende inimeste juurde, kes kuskil seal eemal on… keda ma vahepeal ehk nii väga vajan, et olla tervik, kes jõuaks oma koormat kanda…