Kui õhtust on saanud öö ja viimased minutid sellest päevast kukuvad,
On hing muutnud värvi ja mõtted pisaraisse upuvad.
Kisun endale terve mõistuse kattelooriks, et mitte hulluda,
Olen haavunud ja valust tahaks karjuda.
Enam ennast ma ei peta, Sina mind ei tunne-mind süüdistada ei saa,
Olles üksinda paranevad haavad, elada saan ka Sinuta.
Kui pimedast pimedam on öö, ma ekslen eneses, otsides kaudunud rahu,
Öö tuimast embusest otsin halastust, mis võtaks endale mu valu,
Poen peitu tumedatesse varjudesse, et keegi ei leiaks mind,
Olen üksi ja valust purunemas hing.
Enam ennast ma ei peta, keegi mind ei tunne ja süüdistada ei saa,
Üksinda on kuradi valus, aga ma suudan elada ka Sinuta.
kui armas ja romantiline jutt.