Minu õnn olid Sa,
kuni purustasid mu maailma.
Panid mu oma armastust uskuma
samal ajal mu üle naerda said.
Miks oli vaja nii palju probleeme,
kui tunded mu vastu puudusid?
Riskisid kõigest ilma jäämisega
ainult selleks, et õhtuid veeta kallimaga.
Polnud vaja must teha hoora,
kui Sulle isegi ei meeldinud ma.
Piisav oli Su naise haiglane armastus,
et hõõguma panna mu vaenulik kannatus.
Polnud eal öelnud mehele, et armastan.
Tunnen siiani, et oled kõik, mis vajan.
Sinust saanud on mu elu ja surm,
mis teha, kui Sinu silmadeta on kurb?
Meenutades möödunut kuid pean tõdema,
et olen palju muutunud...
Tean, et Sinu õnn on minu kurbus,
kuid rahul olla saan vaid Sinu õnne puhul
ning seda lugu kirjutades seisan silmitsi oma tühja saatusega.
Oma vigu tunnistades lepin julma ja tühja maailmaga.
nii kena ja kurb luuletus.