Ka epigeneetika uurib pärilikkust(1)
| Reede, 28. mai 2010 | lk 7 |
| Autor: Raivo Juurak |  Trüki |
 |
|
Tartu ülikooli geneetikaprofessor Ain Heinaru räägib, et selle praeguseks tulipunkti tõusnud teaduse küsimustega tegelesid juba Darwin ja Lamarck, kes uurisid, kui suur on keskkonna mõju organismi arengule. Geneetikud hakkasid aga keskkonna mõjusid uurima tõsisemalt pärast seda, kui selgus, et inimesel polegi valke määravaid struktuurgeene üle saja tuhande, nagu teadusringkondades arvati, vaid ainult paarikümne tuhande ringis ehk umbes niisama palju kui korralikul autol detaile. Siis avastati, et pärilikkuse avaldumisega on lisaks geenidele seotud ka teatud valgud, näiteks histoonid ja prioonid. Need on keskkonna suhtes hästi tundlikud, võimaldavad geenidel avaneda või takistavad seda. Epigeneetika uuribki, kuidas see täpsemalt käib.
Kui palju inimese arengust on määratud geenidega?
Ain Heinaru: „Päris otseselt geenide poolt on määratud umbes 60% inimese tunnustest. Kui võtta arvesse ka struktuurseid valke prioone ja histoone, millel, nagu öeldud, on samuti teatav geneetiline funktsioon, on inimese tunnustest ette määratud umbes kaks kolmandikku. Üks kolmandik tunnustest kujuneb keskkonna mõjul.”
Missugused on olulisemad keskkonnamõjurid?
„Üks neist on temperatuur. Väga paljud struktuurvalgud on temperatuuritundlikud. Üks laboris aretatud äädikakärbse liik on valgete silmadega. Kui kärbsevastsete keskkonna temperatuur tõsteti katseliselt tavalise 25º C juurest 37º C-ni, koorusid need kärbsed punasilmseina. Temperatuuri mõjul tekkinud punasilmsus ja muud keskkonna mõjul tekkinud muutused järglastele üle ei kandu – juhul kui pole tekkinud mutatsioone. Saksa teadlane August Weismann püüdis seda juba 19. sajandi lõpul tõestada, tehes katse, mille käigus raiuti hiirte 21 põlvkonnal järjest sabad maha. Selgus, et 22. põlvkond sündis ikkagi sabaga. Seda nimetati irooniliseks katseks, kuid ta kummutas lamarkismi seisukohta, nagu kanduksid organismidel keskkonna toimel tekkinud uued omadused järglastele edasi.
Olulised mõjurid on ka toit ja elutingimused. Enne Teist maailmasõda olid jaapanlased keskmiselt 15 cm lühemad kui praegu, sest neil oli tollal tänasest kehvem toit, mistõttu geenide potentsiaal ei saanud piisavalt avalduda. Soodsamas keskkonnas lasevad DNA-ga seonduvad valgud histoonid DNA-d rohkem lahti pakkida ja sellega saab võimalikuks geenide parem avaldumine.”
Kuidas on inimese silmade värvusega?
„Meie kaugetel esivanematel olid kõikidel pruunid silmad, selliseks olid nad kujunenud (selekteerunud) keskkonna, peamiselt heleda valguse mõjul. Tänapäeval on aga umbes kolmandik maakera elanikest pigem sinisilmsed. Huvitav on asja juures see, et silmade värvuse, missugune see ka poleks, määrab üksainus geen, mille dominantvärvus on pruun. Muud värvikombinatsioonid on tekkinud geeni avaldumise eripäradest muutunud keskkondade mõjul.”
Kui vanemad teevad tublisti sporti, kas nende laps sünnib selle võrra sportlikumana?
„Harjutamine võimaldab oma võimed välja arendada, kuid keskkonna mõjurite toimel tekkinud uued võimed järglastele geneetiliselt üle ei kandu. Lamarck väitis, et kanduvad, Darwin oli aga seisukohal, et organismid muutuvad loodusliku valiku, mitte harjutamise mõjul. Praeguseks on avastatud, et isegi väga pisike geenimuutus võib kutsuda esile suuri muutusekomplekse, mis selgitab mõnevõrra paremini evolutsiooniprotsessi, samuti haiguste kulgu.
Aga kui sportlikel vanematel on sportlik laps, siis ikka tänu sellele, et see laps kasvab sellessamas sportlikus keskkonnas, kus tema vanemad.”
Kas harjutamisega omandatud alkoholism kandub järglastele üle?
„Sotsiaalne alkoholism, näiteks mure või igavuse uputamine alkoholi, geneetiliselt järglastele üle ei kandu. Kuid nagu öeldud, laps elab sellessamas keskkonnas, milles tema vanemad, ja alkoholism võib kanduda üle näiteks alkoholi tarbimise traditsioonina. Pärilik alkoholism kandub geneetiliselt edasi, kuid tänapäeva ühiskonnas on enamasti tegemist sotsiaalse alkoholismiga. Alkoholi on iga inimese organismis, ta on organismi ainevahetuse vaheprodukt ja geneetilisi mutatsioone ei põhjusta. Kuulus zooloog Juhan Aul uuris alkoholi mõju konnakullestele ja jõudis järeldusele, et geneetilisi muutusi ei tekkinud. Selles mõttes on alkohol ohutu, aga rohke tarbimise korral loomulikult ohtlik maksale ja teistele siseorganitele.”
Kuidas Lamarcki juurest jõuti eugeenikani?
„Eugeenika on tõupuhtuse õpetus. See on humaanne püüdlus parandada keskkonna mõjul inimese geneetilist täisväärtuslikkust, kuid geneetilisi muutusi ta populatsioonis siiski kahjuks kaasa ei too. Kui korjame näiteks ühest populatsioonist meile ebameeldivad isendid välja, siis paari-kolme põlvkonna pärast on sarnased isendid seal tagasi. Populatsioon taastab oma mitmekesisuse. Enne Teist maailmasõda kasutati mitmes riigis rahvuse n-ö puhastamiseks alaarenguga inimeste steriliseerimist. Paari-kolme põlvkonna järel oli vaimse alaarenguga isendite protsent taastunud. Tasakaalus populatsioonis on umbes viis protsenti üliandekaid ja niisama palju lollikesi. Inimene ei saa seda suhet muuta. Kui Eestis Teise maailmasõja käigus suur hulk keskmisest kõrgema IQ-ga inimesi hukati, siis 1980. aastate keskel oli meil andekate tavapärane hulk populatsioonis taastunud ja siis hakkaski Eestis üht-teist juhtuma.
Homo soveticus’e loomisel lähtuti samuti Lamarcki põhimõttest, et keskkonna mõjutused lähevad edasi järglastele. Kui vanemad olid ideoloogiliselt valel poolel, kõrvaldati koos nendega ka nende lapsed. Absurdne idee, mis sarnanes eugeenika põhimõtetega. „Puhastati” populatsiooni ebasobivast elemendist ja loodeti, et pärast seda saavad kõik õnnelikuks. Aga nii ei läinud, sest sotsiaalse keskkonna mõjul kujunenud tunnused järglastele geneetiliselt edasi ei kandu ja populatsioon taastab oma mitmekesisuse.”
Pedagoogile see teadmine vist erilist optimismi ei sisenda?
„Geene usina sportimise, õppimise ja eugeenikaga paremaks muuta ei saa, kuid sellepärast ei maksa optimismi kaotada, sest inimese geneetiline potentsiaal on nii suur, et võime igaühest mingi erilise ande leida. Üks võib olla potentsiaalselt väga hea tisler, teine maalikunstnik, kolmas matemaatik. Kõike kõigis ei ole, aga üht või teist on igaühes alati.
Kui õpilane ütleb, et ta ei oska midagi, siis pole tema eeldusi lihtsalt üles leitud. Pedagoog võiks lähtuda mõttest, et igal sõduril (õpilasel) on mingit sorti marssalikepp seljakotis. Teisalt võiks ta meeles pidada, et kõige kõrgemalgi tipul võivad olla oma nõrgad küljed. Näiteks mõni kuulus professor ei pruugi olla võimeline naelagi seina lööma, mõne valdkonna geeniusel võib olla töökoha hoidmisega sama suuri raskusi kui nn turuvarblasel. Geniaalsus võib olla seotud ka vaimuhaigusega, kunstnik võib endal kõrva ära lõigata jne. Asja seda külge on samuti vaja mõistmisega võtta.
Õpetaja enda puhulgi on n-ö õiged geenid olulised – pedagoogiks sünnitakse. Kes näiteks kardab auditooriumi ees esineda, sellest head õpetajat ei saa. Sellepärast ongi õpetajakoolitusse astujatel vestlused ja testid, et selgitada välja, kellel on õpetajatööks vajalikud sünnipärased eeldused.”
Hiljutine Oxfordi teadlaste poolt läbiviidud uuring näitas, et puuviljakärbsed „mõtlevad” esmalt ja alles seejärel tegutsevad ning keerulisemate otsuste tegemiseks kulub neil kauem aega.
Katsetes tuli puuviljakärbestel teha vahet üha sarnasemate
lõhnaannuste vahel ning seejuures ilmnes, et sellised putukad ei toimi
sugugi mitte instinktiivselt või impulsiivselt. Vastupidi, nad näivad
koguvat enne valikute langetamist teavet. Selline info kogumine on märk
kõrgemast intelligentsusest, olles sarnane primaatidele ja inimestele.
Ehk seega ilmnes puuviljakärbestel üllatav vaimne suutlikkus, mis on
siiani olnud teadmata.
Otsuste tegemisprotsessis osales geen nimega FoxP.
Sellised tulemused ilmusid ajakirjas Science.
Töös käsitleti puuviljakärbeste võimet teha vahet kahe lõhnaannuse
vahel, millega kokkupuude toimus väikese ruumi vastastikustest pooltest.
Juhul, kui lõhnad olid väga erinevad, kulus otsustamiseks vähe aega;
sarnasemate lõhnade korral kulus valiku tegemiseks aga kauem.
Need
kärbsed, kelle FoxP geen oli muteerunud, vajasid otsuse tegemiseks
pikemat aega kui normaalsed putukad ning sel juhul esines ka hoopis
rohkem otsustusvõimetust.
Enne otsuse tegemist koguvad puuviljakärbsed teavet ning piisava infohulga olemasolul, vallandatakse tegevusplaan. Kui FoxP geen on kõrvalekalletega, on teabe kogumine häiritud ja otsuste langetamine keerulisem.
Loe lisa:
Fruit flies show mark of intelligence in thinking before they act, study suggests (Science Daily)
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Vaadakem toodud lingi lehe alumisse osasse. Seal inimeste/ahvide põlvnemispuu (inimese enda põlvnemise märksõna all ainult inimesele eelnenud hargnemine)http://et.wikipedia.org/wiki/%C5%A0impans_%28perekond%29
Nüüd toodud lingilt lugegem mida söövad erinevad ahviliigid kes eelmisel lingil toodud, söövad? Pole vist väga mõistlik ERANDIT, ehk ainukest kes liha ei söö, gorillat, näiteks tuua? http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/ahvid.htm
Inimese eelasi loetakse agressiivseteks liikideks. Inimene on väga agressiivne liik. Soovib keegi tuua näiteid agressiivsetest taimetoidulistelt liikidest imetajate hulgas? Toon veel ühe lõigu wikipeediast:" Sõjapidamine ei ole omane ainult inimestele. Sipelglased osalevad ulatuslikes liikidevahelistes kokkupõrgetes, mida saab pidada sõjaks ning šimpansid peavad samuti hõimusõdu." ............................ja siin ei mõelda kaklusi sõja all. Lähisugulased šimpansid karjadena sõdivad territoorimi pärast laipadeni. Ei meenuta inimesi?....................Sajandeid on uuritud, ning ka praegugi on olemas pärismaalaste hõimusid kes arengult täielikult ürgtasemel. Ei ole mina juhtunud lugema (aga loetud on uuringuid ja raamatuid küll ja küll) kus räägitaks pärismaalastest kes oleksid taimetoidulised. Ikka ja alati lihasööjad.
------------------------------------------------------------------------------------------------------------
nimese eellane rõõmles nii šimpansi kui bonoboga
|
Villu Päärt
Skype: villu.paartvillu.paart@ut.ee |
Loe kommentaare (4) Samal teemal (8) |
Inimese kahe lähima sugulasliigi genoomid on nüüd järjestatud. Äsja avaldatud Leipzigi loomaaias elava bonobo Ulindi genoomi järjestus oli inimlaste sugukonna viimane seni kirjeldamata lüli.
Bonobo ehk kääbusšimpansi ja šimpansi genoomide võrdlemine inimese genoomiga võimaldab teha järeldusi nende kõigi kolme ühise eellase kohta, märkis kääbusšimpansi genoomi järjestamist juhtinud Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudi evolutsioonigeneetik Svante Pääbo.
Inimese, šimpansi ja bonobo ühise eellase välimuse kohta pole midagi täpsemat teada, küll võimaldavad genoomijärjestused teha oletusi, kui palju neid ühiseid eellasi üldse oli. Kolme eri liigi geenierinevusi võrreldes oletab Pääbo, et neid oli umbes 45 000 isendit.
Inimese eellane lahknes šimpansist ja bonobost umbes 4,5 miljonit aastat tagasi. Šimpansid ja bonobod eraldusid umbes miljon aastat tagasi, mil tekkis Kongo jõgi ja kehva ujumisoskusega kaks ahvipopulatsiooni arenes edaspidi jõe eri kallastel üsna erisugustes tingimustes.
Kongo jõest põhjapoole jäänud šimpansid on sõjakad ja agressiivsed. Šimpansi esivanemad konkureerisid suuremate ahviliikidega toidu pärast. Süüa oli vähe ning selle pärast võitlesid nii isased kui emased.
Lõunasse jäänud ahvidele pakkus jõgi teiste liikide eest kaitset ning toitu leidus piisavalt. Ilmselt kogunesid emased suurtesse rühmadesse ning said liiga himukatele isastele kergemini vastu hakata. Nii said paljuneda eelkõige kannatlikumad ja leplikumad isased. Aastatuhandete jooksul kujunes välja rahuliku loomuga ahviliik.
Bonobod on väikest kasvu ja lepikud. Neil on väiksem kolju ning nõrgemad silmahambad kui šimpansil. Kaklemisele eelistavad bonobod mängida ja sugu teha. Karjas domineerivad emasloomad.
Nii bonobodel kui šimpansitel on jooni, mille poolest nad on sarnasemad inimesele kui omavahel. Kolme eri liigi genoome võrreldes püüavad teadlased nüüd leida märke, mis võiks olla nende sarnasuste põhjuseks.
Kääbusšimpansi ja šimpansi genoomi põhjal väidavad teadlased, et pärast seda kui kaks liiki Kongo jõe eri kallastel lahknesid, enam geenivahetust ei toimunud.
Inimese eellase puhul on lugu teine. Pääbo väidab genoomide võrdluse põhjal, et inimese eellane tegi ahvidega sugu ka pärast seda, kui liigid olid juba lahknenud. Sama tuli välja gorilla genoomi ja inimese genoomi võrdlusest: gorillad eraldusid umbes 10 miljonit aastat tagasi, kuid käisid suguliselt läbi nii inimese kui šimpansi eellastega.
Hilisemale sugulisele läbikäimisele viitab see, et inimese genoomis on piirkondi, mis on sarnasemad bonobole ja teisi piirkondi, mis on sarnasemad šimpansile. Šimpansi ja bonobo genoomide võrdluses neis piirkondades sarnasusi pole. 1,6 protsenti inimese genoomist on lähedasem bonobo genoomile, 1,7 protsenti jällegi šimpansi genoomile.
http://www.novaator.ee/ET/biotehnoloogia/inimese_eellane_roomles_nii_impansi_kui_bonoboga/
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Meditsiini-Nobeli toonud avastus avab vananemise tagamaid
|
Villu Päärt
Skype: villu.paartvillu.paart@ut.ee |
Loe kommentaare (0) Samal teemal (7) |
Täna väljahõigatud Nobeli meditsiinipreemiani viinud avastuste rakendustel võib tulevikus olla perspektiivi nii vananemise peatamisel, vähiravis kui ka tüvirakkudel põhinevate teraapiate juures.
Preemia pälvinud kolm ameerika teadlast suutsid lahendada fundamentaalse küsimuse: kuidas rakkude jagunemisel DNA ahelad kopeeritakse, ilma et DNA saaks kahjustatud. Vastus peitub kromosoomiotstes, seal paiknevad kaitsvad mütsikesed - telomeerid ning valgus, mis telomeere moodustab – telomeraasis.
Täna Nobeli preemia saanud Elizabeth Blackburn ja Jack Szostak avastasid, et telomeerides leiduv ainulaadne DNA-järjestus kaitseb neid. Kolmas värske nobelist, Carol Greider avastas koos Blackburniga telomeraasi, valgu, mis kromosoomide otsi kaitsvaid telomeere taasloob.
Kui telomeerid lühenevad, siis rakud vananevad. Kui aga telomeraas on üliaktiivne, siis on tulemuseks surematud, lõputu jagunemisvõimega rakud, näiteks vähirakud.
Tartu Ülikooli rakubioloogia professor Toivo Maimets ütles tänast preemiaotsust kommenteerides, et avastus on oluline nii fundamentaalteaduse seisukohalt kui ka seetõttu, et sellel on väga selgeid rakenduslikke külgi.
„Telomeerid on rakusisene kell, mis tiksub ja näitab, kui kaua on rakul veel jäänud jaguneda. Lõpuks on telomeerid nii lühikesed, et ei kaitse enam rakke, tekivad vead ning lõpuks rakud surevad,“ ütles ta.
Telomeeride avastamine oli Maimetsa sõnul ülioluline vananemise bioloogia seisukohalt. Hiljem on avastatud, et vananemine on küll oluliselt keerulisem, ent kaitsvad telomeerid mängivad tähtsat osa.
Vähirakkudes on telomeraas üliaktiivne. „Nii otsitakse ravimeid, mis leiaks organismis üles vaid need ülisuure telomeraasi aktiivsusega rakud ja need hävitaks, jättes muud rakud puutumata,“ ütles Maimets.
Samamoodi on leitud, et tüvirakkudes, mis on võimelised arenema mistahes tüüpi keharakkudes on telomeraas üliaktiivne.
Maimetsa sõnul vaadatakse telomeeride ja telomeraasiga seotud avastustele tagasi, kui tulevikus leitakse ravimid, mis aitavad jagu saada vähist või edasi lükata vananemist. „Aga homme selliseid ravimeid kindlasti ei tule. Need täna Nobeli saanud, aga 1980ndatel tehtud avastused avasid bioloogias uue suuna, tehtud on väga palju tööd, ent väga palju tööd on veel teha,“ rõhutas ta.
http://www.novaator.ee/ET/meditsiin/meditsiininobeli_toonud_avastus_avab_vananemise_tagamaid/---------------------------------------------------------------------------------------------------------
.......Kuid okeanograafid on usinad ja nad on teinud tähtsaid avastusi ka piiratud ressurssidega. 1977 tegid nad 20. sajandi ühe tähtsaima avastuse bioloogias. Siis leidis Alvin (miniallveelaev) Galapagose saarestiku lähedastest süvamereaukudest kihavaid suurte organismide kolooniaid. Sealseis vulkaanilistes lõõrides- ookeanipõhja kuumaveeallikates- oli üle 3 meetri pikkuseid usse, üle 30 cm laiu merikarpe, ohtrasti krevette ja rannakarpe, vingerdavaid makaronusse. Kõik nad toitusid bakterite hiidkolooniatest, kes omakorda said energiat ja elatist vesiniksulfiididest.Viimaseid aiva voolas lõõridest-allikatest. Veepinna ligidastele olestele on need ained ülimürgised. Sealne maailm ei vaja üldsegi eluks valgust, hapnikku, ega midagi muud, mida tavapäraselt seome eluga. See elukond ei tuginenud fotosünteesile, vaid ainuüksi kemosünteesile.............................Kõnesolevaist lõõridest voolavad voolavad välja tohutud soojust- ja energiahulgas. Kahe tosina säärase lõõri energiatoodang võrdub suure jõujaama omaga. Lõõride ümber muutub temperatuur järsult. Kui väljavoolualal tõuseb temperatuur 400 kraadini, siis üksnes mõni meeter eemal on temperatuur külmumisest mõni kraad madalam. Ussiliik alvinelliid elab lausa lõõri serval. Tema pea on 60 kraadi soojem kui saba. Tolle avastuseni arvati, et ükski arenenud organism ei talu kuumust üle 55 kraadi C. Allikas lk. 277http://www.vanaraamat.ee/Teadus-ja-populaarteadus/Koiksuse-luhiajalugu-Teekond-Suurest-Paugust-Inimeseni-b31504-t104.html-------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Väidetavalt: A) 99 protsendi õistaimede raviomaduses on seni uurimata.(lisaks ca 97 % taime ja loomaliikidest üldse avastamata)B) 25% olemasolevais ravimitest toodetakse 40-st taimest, lisaks 16% loomsest või mikroobsest toormest.
http://www.vanaraamat.ee/index.php?filter=&otsi=k%C3%B5iksuse+l%C3%BChiajalugu&q_type=0&t_id=0
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Genoomis valitseb kontrollitud kaos
Toimetas Jaan-Juhan Oidermaa
Eelmise nädala lõpus avaldati viimaks ENCODE'i projekti raames erinevates teadusajakirjades rohkem kui 30 uurimust, mis kajastavad esimest korda katseid inimese genoomi erinevate osade funktsioone täielikult kirjeldada. Muuhulgas selgub, et rohkemal või vähemal määral on inimese arenguks vajalik vähemalt 80% kogu pärilikkusmaterjalist.
Sajandi algus tähistas geneetikas uue ajajärgu saabumist, mil järjestati esimest korda inimese täielik genoom. Tulemuste kohaselt koosneb inimeste geenipagas ligikaudu 3,2 miljardist üksikust nukleotiidipaarist. Projektiga kaasnenud entusiasmilaine toel tekkinud visioonid nägid muuhulgas ette pärilike haiguste täielikku kõrvaldamist. Ent soovmõtlemine põrkus karmi reaalsusega. Geneetikute ees lasus tohutu infohulk, mille kirja panemiseks oli kasutatud vaid nelja erinevat nukleotiidi. Nende erinevatele järjestustele tähenduse omastamine osutus märksa suuremaks väljakutseks.
Veelgi enam, esialgsed
tulemused näisid viitavat, et valdav osa inimese DNA'st on rämps
või lisapagas, mis ei oma erilist tähtsust. Inimese ehitamiseks
vajalike valkude kodeerimises näis osalevat vaid veidi üle 1,5%
kõikidest geenidest. Ülejäänu moodustas pea
dešifreerimatu segadiku – iidsetelt viirustelt pärinevad
pärilikusmaterjali lõigud, ebavajalikuna näivad korduvad
järjestused ning laiad piirkonnad, mis näisid funktsioneerivatest
geenidest täielikult tühjad olevat. Teadlased aimasid, et näilise
kaose all pidi peituma midagi enamat. Juba 1960. aastatel pakuti välja,
et osa rämps-DNA'st kontrollib teatud geenide avaldumist.
Ent üheksa aasta eest tööd alustanud ENCODE'i projekti eesmärgiks oli valged laigud genoomi eri piirkondade ülesannete mõistmises täielikult kõrvaldada. Pärast mahukat 2007. aastal lõppenud pilootprojekti pidasid paljud võimatuks, et toona rakendatud meetodite põhjalikkuse tõttu neid üleüldse terve genoomi analüüsimiseks kasutada saaks. Pea 425 liikmeliseks kasvanud töörühma eelmise nädala lõpus mitmetes erinevates ajakirjades ilmunud rohkem kui 30 uurimust tõestavad aga vastupidist. Tulemused viitavad, et vähemal või rohkemal määral on inimese ehitamiseks vajalik tõenäoliselt terve genoom. Rämps-DNA hüpotees osutus rämpsuks.
Ligikaudu 8,5% kõikidest nukleotiidipaaridest kujutavad endas alust, kuhu erinevad sünteesitavad valgud kinnituda saavad. Viimane mõjutab seega, mil määral lähemad ja kaugemad geenid üleüldse avalduda saavad. Ligi 30 000 geeni alusel toimub seevastu RNA-molekulide transkriptsioon, mida samal ajal mitte kunagi otseselt valkude kodeerimiseks ei kasutata. Samal ajal mõjutavad need siiski seda, kuidas DNA'd volditakse ning kokku pakitakse. Üleüldiselt suutis töörühm vähemalt ühe biokeemilise funktsiooni omastada umbes 80%'le genoomist.
Ent isegi ei pruugi lõplik tõde olla. Töörühm uuris geenide avaldumist 147 erinevat tüüpi rakus, inimese kehas leidub aga neid kokku paar tuhat. Seega on äärmiselt tõenäoline, et 80% kasvab järgnevatel aastatel saja protsendini. Kokku võib valkude kinnituskoha või kodeerijana toimida kuni 20% kogu genoomist. Käesolevas uurimustelaines suudeti identifitseerida 470 000 säärast regiooni, mis geenide avaldumist mõningal määral mõjutavad. Säärased piirkonnad mängivad rolli isegi neist kaugemal asuvate geenide avaldumises, kuna loomulikus seisundis on DNA 3-mõõtmeline struktuur.
Samas näitavad ENCODE'i tulemused, et pärilike haiguste uurimises astutakse alles esimesi samme. Viimase viie aasta jooksul on ilmunud terve rida uurimusi, milles ühe või teise haiguse saamise riski suurenemine on seotud üksiku nukleotiidi polümorfismiga. Ent värske informatsiooni valguses asuvad vaid 12% sääraselt moondunud nukleotiididest piirkondades, mis otseselt valke kodeerivad. Pea 60% tõenäolisem on neid leida regioonidest, mis geenide avaldumist kontrollivad. Seega pakub see nende uurimisele värsket vaatenurka.
Projekti käigus läbiviidud 1648 eksperimendi käigus andmete hulk on tohutu. Seeläbi töötas töörühm muuhulgas välja ka uue uurimuste avaldamise mudeli. Lisaks teadusajakirjades ilmunud uurimuste lugemisele on igaühel võimalus projekti veebilehelt valida üks 13'st erinevast teemast. Seejärel suudab otsingumootor rohkem kui 30'st uurimusest sorteerida välja just huvipakkuva teema kohta käiv informatsioon. Samuti avaldas töörühm täies mahus ka analüüsides kasutatud algoritmid, misläbi on igal ühel võimalus neid samm-sammult korrata.
http://teadus.err.ee/artikkel?cat=1&id=7611
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
"Üks meie üldlevinumaid geene tagab pöördtranskriptaasiks nimetatud valgu tootmise. Pole teada, et sel oleks mingi inimkehale vajalik funktsioon. Ta aitab ainult retroviirustel, mille hulka kuulub ka AIDSi viirus, vargsi poetuda inimorganismi"
Allikas lk. 397
http://www.vanaraamat.ee/Teadus-ja-populaarteadus/Koiksuse-luhiajalugu-Teekond-Suurest-Paugust-Inimeseni-b31504-t104.html
----------------------------------------------------------------------------------------------------------
Sipelgad kui mahepõllumajanduse eelkäijadAnts-Johannes Martin |
Sipelgate põllumajanduse evolutsiooni loetakse vähemalt 50 miljoni aasta vanuseks. Uurijad on seeni kasvatavate aedniksipelgate pesades teinud kindlaks 553 erisugust seenesorti, mida me loodusest mujalt ei leia või kui, siis ainult nende lähisugulasliike. Aedniksipelgate välitöölised lõikavad oma teravate lõugadega puude lehtedest tükikesi, kannavad need pesasügavusse ehitatud seenekasvatuskambrikestesse, kus valitseb täpselt reguleeritud mikrokliima. Lehetükikesed mälutakse peeneks, immutatakse sülje ja väljaheidetega – kasvusubstraadiks lehikseentest aretatud kultuuridele. Pesakambrites asuvates seeneaedades on välja kujunenud seente väetusviisid kõrgema saagi saamiseks ning tagatud antibiootiliste “herbitsiididega” teiste, “umbrohtudena” kasvama kippuvate hallitusseente tõrje. Aedniksipelgaliike on seni kirjeldatud üle 200, mõni neist on “aretanud” ühe, mõni kultiveerib aga paljusid erisuguseid seenesorte. Neid antakse emapesast tütarperele “veimevakas” kaasa ja levitatakse vahetuskaubana sama asurkonna piires teistesse pesadesse. Seeneaedades toimub pidev “aretustöö”, et valida välja parimaid ja viljakamaid sorte. Eestis elavatel metsakuklastel ja teistelgi sipelgatel on väga kõrgelt arenenud põllumajandusharu hoopis loomakasvatus – nad peavad lehetäisid. Lehetäisid karjatatakse nii okas- kui lehtpuudel, aga ka rohttaimedel, kus neid lüpstakse süsivesikuterikka toidu saamiseks. Metsakuklased koguvad aprillist septembrini kuni 1000 kg lehetäinestet pesa kohta. Pere järglaste valguvajaduste rahuldamiseks söödetakse vastseid lehetäilihaga. Sügisel, kui õhutemperatuur langeb alla 5 0C, ei külastata enam puudel elavaid lehetäisid. Oktoobris jätkatakse lehetäineste kogumist sama puu juurtel toituvatelt juuretäidelt veel kuu lõpuni, sest pinnas püsib kauem soojana. Kuklased ehitavad puujuurte ümber isegi turvalised “tun-nellaudad”, mis on pesaga ühendatud pinnasekäikude abil. Lautasid õhutatakse, puhastatakse mullast ning kui pere toiduvajadused suurenevad, siis ka pikendatakse mööda puujuuri. Lehetäikolooniaid kaitstakse röövputukate – lepatriinude, kiilassilmade jt. eest. Looduse poolt pakutavast toidust ei piisa meie puistutes elavatele metsakuklastele, eriti siis, kui sipelgate arvukus on väga suur – nende biomass võib tõusta 300 kg/ha. Seetõttu on meie regiooni sipelgad leidnud sobivaima väljapääsu, “kodustades” lehetäisid, neid kasides ja vaenlaste eest kaitstes. Mõned murelaseliigid ehitavad rohttaimedele lehetäide kaitseks näärmenõrega kokkukleebitud mulla- ja taimeosakestest “lautasid”. Võrreldes seenepõllundust viljelevate troopiliste aedniksipelgatega, peavad metsakuklased mõtlema ka toidu säilitamisele. Sügistalvine periood elatakse üle sipelgatesse kogunenud suhkrute arvel, sest meie kliimas pole võimalik lisatoitu hankida väljastpoolt pesa. Varakevadel on toiduvarud eriti olulised, kuna siis tuleb täita pere eduka arengu seisukohalt kõige tähtsam ülesanne – kasvatada üles suguisendite uus põlvkond. Sel ajal kasutavad kuklased eelmisel aastal kogutud, töödeldud ja säilitatud toitu. Suur osa energiast kulub veel pesa kütmiseks, sest haue vajab arenguks soojust. Kõige otstarbekam on säilitada toit elusvarudena (lipiidid, suhkrud) varusipelgate rasvkehas. Seal toit ei rikne ja liigub ise õigel ajal õigesse kohta. Jälle kord näeme, et meil on raske midagi uut leiutada. Ka inimese loominguks peetud mõne aastatuhandese ajalooga põllumajandust on sipelgad viljelnud väga kõrgel tasemel juba üle 50 miljoni aasta. Intensiivpõllundus, mida turgutatakse sünteesitud väetiste ja keemiliste umbrohu- ning kahjuritõrjevahenditega, ei varusta meid tervisliku ja puhta toiduga. See sunnib otsima teisi võimalusi. Väljapääsu nähakse loodussäästlikumas mahepõllumajanduses, mida enamikes maades viimastel aastatel väga ulatuslikult propageeritakse. Maailma tunnustatuimad mürmekoloogid B. Hölldobler ja E. O. Wilson on sipelgaid tabavalt võrrelnud inimesega. Nii nagu inimest peetakse selgroogsete loomade hulgas kõige kõrgemale arengutasemele jõudnud olendiks, nii on ka sipelgad selgrootute loomade seas saavutanud evolutsioonis kõrgeima taseme – neil on välja arenenud sotsiaalsed struktuurid ja sotsiaalne eluviisis. Oluline on siiski lisada, et sipelgad on meist ajalooliselt üle 100 korra vanemad – seega on kellelt õppida harmoonilist kooselu loodusega.
|
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9906/sipelgad.html
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
UUring mis näitab kuidas emasahvid mängivad kaisukarude ja "poiste" mänguasjadega võrdselt, isasahvid eelistavad "poiste" mänguasju:
ist.com/article/dn13596-male-monkeys-prefer-boys-toys.html#.U4b6eihAdFh
http://www.newscient
Kui ma nüüd õieti järeldan..........siis on olemas haigust tekitavaid baktereid, keda saab hävitada läbi selle, et EI TARBI konkreetseid antibiootikume:D:D
kiri.ee/eesti_loodus/artikkel869_858.html
Juba 1960. aastatel kogeti, et mikromaailmas toimuvate muutuste tagajärjena ilmusid uued mikroorganismide vormid, mis mitte ainult ei allunud enam antibiootikumide toimele, vaid ei suutnud ilma nendeta hakkama saada: nii nagu narkomaanid ei tule toime narkootikumideta. Antibiootikumide esialgse tõhususe üle vaimustudes unustati, et need preparaadid olid mõeldud vaid mikromaailma teatud osa hävitamiseks. Aga looduses toimivad universaalsed seadused, mis reguleerivad eri eluvormide olelust, kaasa arvatud mikromaailm.
http://www.loodusaja