Tsiatapmine
Muq imä kynõli mullõ, kuis timä kotoh Piirioroh ütśkõrd tsika tapõti.
Naabrimiiś Jaan kutsuti tapma, päält tuu oll´viil katś abimiist: muq uno Olev ja ütś noorõmb külämiiś.
A Olev oll´pisu viina võtnuq. Kuq sys pauk käve, hiitü Olev ni oll´ sällülde maah, a tsiga kaksaś lumpi nigu jalaq võtiq.
Mamma, muq vanaimä Linda, oll´kaenuq, et Jaan lask´ Olevi maaha. Timä nakaś armõtuhe rüük´mä: “Või jummal´ külh, no sai Olevikõnõ pihta, tuud tä sääl iih kopõrd´! Jummal´ hoidku!”
Kolmas tsiatapja pand´ tsial lumpi takah, haard´ tsial kõrvust ni tulliq üten lumbist vällä.
Esiq hõigaś: “Ämmäkõnõ, puul´mullõ, maq pästi tsia ärq!”
Imä oll´jo hiitümisest toibunuq ni ütel: “Noh,väümehekõnõ, maq tiiä külh, et saq uioq mõista-i, hoobis tsiga pästse suq elo ärq.”
Tuukõrd jäigi tsiga tapmaldaq.
Triin Lüüs
Δεν υπάρχουν ακόμα σχόλια.
Πρόσθεσε ένα σχόλιο για να ξεκινήσεις τη συζήτηση!