Teisipäev: Mul lubati magada nii kaua kui ma soovisin. Magasin Eesti aja järgi kella 10ni. Ärkasin palavuse ja kuse häda peale. Mõtlesin, et peaks vist korda tegema end enne kui lähen alumisele korrusele kusele (üleval vetsu pole). Kammisin siis juuksed ja tõmbasin riided selga. Lootsin, et ehk on Alexandra köögis või midagi, et saan siis sööma minna. Ei olnud, ei saanud. Kuna nälg tahtis tappa otsisin välja oma leivakesed, mille olin mäkist kaasa võtnud, sest peremees ei tahtnud. Magustoiduks üks kit-kat, mille olin lennujaamast omale soetanud.
Mõni tund hiljem kuulsin laste hääli ning otsustasin alla minna. Leidsin eest vaid Yannicki. Andsin talle Eestist kaasa toodud šokolaadi ning hoiatasin, et see võib suts sulanud olla. Õnneks ei olnudki päris šokolaadikreem..

Sel päeval tutvusin paljude inimestega. Nende „Putzfrau-ga“, mis meie keeli peaks olema koristaja, kelle nimi oli VIST Angela. Lisaks lõunasöögilauas Christiniga, kes on samuti siin praktikal nagu Kathigi ja samuti Alexandra venna ja tema naisega. Päris kena mees see vend tal. Suht ilusate inimeste otsa olen sattunud siin. Kuigi vanemal pojal on ema silmad.. kergeid asiaadi tunnusjooni võib eristada.
Pärast sööki tegin omale ise veidi tallituuri. Astusin talli, aga kuna sealühtegi hobust polnud, otsustasin uurida tallisolevalt tallinaiselt, kus nad ponisid peidavad. Naine tutvustas end esmalt ning oma tütart ja tolle sõbrannat. Nimesid ei mäleta mitte. Ainult tütre nime mäletan – Anne.
Veel suts hiljem palun Alexandra mul poisse valvata. Läksime siis üles. Nad näitasid igasugu mänge ja asju. Suuremal tüübil olid kõikvõimalikud trakatsid ja treilerid ja kombainid kokku kogutud. Siis aga leidis ta mingi mängu, mida mina pidin õpetama. No mitte ei saanud aru, mis juhendis kirjas oli. Pakkusin välja, et loen ette ja tema nopib põhilise välja. Kokutasin ja komistasin nii palju, et tüübil hakkas igav ja pakkis hoopis mängu kokku. Siis tõmbas Yannick oma dinosaurused välja ning me hakkasime nendega mängima. No mitte hekkigi ei saanud aru, mis ma ütlema pidin. Ta ütles mulle ühte lauset VÄHEMALT 10 korda, aga mul oli ikka üks suur küsimärk näos. Lõpuks viskas tal üle ja ta hammustas oma dinosaurusega teised dinod surnuks ning mäng sai läbi. Komissar Rexist oli jäänud meelde sõna „Tot“ (Surnud) ja ma sain öelda: „Alle sind tot jetzt.“ (Kõik on surnud nüüd.) Jube rõõmus olin.

Veidi hiljem grillisime väljas. Olete kunagi juustu grillinud? Ei ole? Tehke seda! ;) Parem kui liha.
Kui uneaeg oli, avastasin ema kaks sõnumit ja viis vastamata kõnet. Laenasin Kathilt telefoni ning lasin emal endale helistada. – Arve sai otsa ja kõne lõppes.

Kolmapäev: Leppisime Kathiga eelnevalt kokku, et lähen täna hobustega tegelema. Jalutasin hommikul vara talli poole. Nägin Christini ja võtsin end talle sappa. Muidugi pärast tervitamist. Muide, siin tervitavad inimesed vähemalt 5 korda päevas. Kui juba paar tundi näinud ei ole, öeldakse jälle „hallo“ või „hi“
Esmalt panime koplid valmis. Tõmbasime nöörid ette nii, et tekiks vahekäik. Ise tatsasime kindlameelsel sammul kopli poole, piits käes. Lülitasime siis elektrikarjuse välja ning avasime värava. Hobused lausa tormasid kodu poole.
Sulgesime selle kopli värava, kuhu nad nüüd jõudnud olid ning lasime koridorinöörid lahti. Hakkasime suksusid ükshaaval sisse tooma. Esmalt suured ponid ja siis pisikesed, sest pisikestele on kohe oma tall ja puha.

Kui ponideni jõudsime, pidime kolm korraga sisse viima. Mina võtsin ühe musta poni. Viisin ta siis boksi, kuhu Christin ta käskis panna ning jäin ootama, sest Chrsitin pidi veel ühe pruuni ta kõrval laskma. Ta käskis mul ka seda pruuni hoida ning ise pani teise, pisema musta ära. Samal ajal kui Christin pisikesega tegeles, tõmbas pruun poni end minu toodud suurema musta juurde.
„Ma ju ütlesin, et valva teda,“ naeris Christin.

Muigasin, ise samal ajal mõeldes: „Aga sa ei öelnud, et ta nii teeb, ma oleks siis ju tugevamini hoidnud.“

Kui kõik ponid olid sees, hakkasime neid sõiduks valmis sättima. Mulle anti Abraxas, see suuremat sorti pisike must poni, valmis panna. Puhastasin ta korralikult ära ning küsisin, et kas panen ta riidesse ka. Öeldi, et jah, aga talle ei lähe mitte sadul vaid nn. voltižeerimissadul. Esmalt alustati „sadulast“, lükkasime selle selga ning siis kästi külgratsmed tuua. Ei osanud ma küll neid külge panna, seega tegi seda Christin. Järgmiseks valjad, päitsed peale ja nööriga lasipuu külge. Üks valmis ja järgmine valmis panna!

Esimesed lapsed, kes soovisid ratsutama minna, hakkasid kohale ilmuma. Võeti siis Sansibar, (kõlab nagu candybar) käekõrvale ning talutati nii suksu kui lapsed platsile. (Seletuseks: Sansibar on kõigi pisikeste laste lemmik, sest suksu ise on nendega sama kõrge ja teeb kõike, mis tahad, eriti kui veel külgratsmed ka küljes on.)

Varsti olid kõik hobused, kes valmis pandud, platsil ning mina tegevusetu. Peagi sain aga kutse platsile, Sansibari kordetama. Kui varem tundus see juba lõbus tegevus, siis nüüd pidin ma igavusse ära surema, sest kogu kordetamine hõlmas sitaks palju sammu ja heal juhul 2 ringi traavi.

Mõni aeg hiljem kutsuti veel suurele ringile ponidega jalutama ning kui lastega kõik oli, võisime ponid lasipuude külge tagasi viia, kus nad siis hiljem lahti riietati.

Sel päeval ei teinud ma enam midagi märkimisväärset.

Natuke üldiselt. Laste hoidmist on mul siin suhteliselt vähe ja jääb veel vähemaks, sest pisike pädalik läheb lasteaeda ning suurem ei vaja põhimõtteliselt hoidjat. Mingi päev, see võis olla neljapäev, grillisime taas ning enne seda pidin veidi Yannicki hoidma. Seekord hüppasime batuudil. Mängisime igasugu imelikke mänge. Küll olin mina Superman küll Spiderman, teinekord jällegi vastupidi. Siis aga hakkasime maadlema. Mina olin hea ja tema paha. Kes ütles, et headus võidab alati? Kui tema oli kuri ja alati võitis, siis ju ikka võidab kurjus ka vahel.

Varsti tuli ka Nico mingi sõbraga sinna. Siis hakkasime mingit, lõpuks ka minu jaoks, huvitavat mängu mängima. Tegime nii, et keskmine, punane ruut on püüdja jaoks ja sinine ning roheline ruut, äärmised, on tagaajatavate jaoks. Mina pidin püüdja olema ja teised pidid punase pealt üle jooksma. Kui ma kellegi punase pealt kätte sain, siis püüdja vahetus. See mäng läks aga vahepeal päris karmiks, sest millegipärast läks väiksem närvi ja hakkas suurema peale karjuma. Siis olid nad juba karvupidi koos ja kakkusid üksteist. Ei osanud öelda ka, et lõpetage ära, niiii nõme seis! Yannick küünistas Nicot ja viimane viskas venda minu kossiga. Muidugi hakkas Yannick nutma ja mina pidin teda rahustama. Võtsin tüübi sülle ja küsisin, kust valutab ning puhusin peale. Heh, lapsepõlv meenus kohe – mulle tehti samamoodi. Siis aga näitas Nico oma kätt, mis tänu Yannicki küünistamisele veritses. Vandusin mõttes: „Mida vittu ma nüüd ütlen? Ei oska ka nagu midagi öelda.“ Alles hiljem mõtlesin, et oleks pidanud ütlema: Nico, sina oled suurem ja targem annab järele. Aga alati tulevad head ideed hiljem nii et.

Iseenesest mõistetavatel põhjustel, me seda edasi ei mänginud ning vahetasime mängu. Jube, kui lõbus võib väikeste jaoks olla jalanõudega mängimine. Panime kõik oma jalanõud batuudile ning hakkasime hüppama, kelle jalanõud esimesena maha kukkusid oli kaotanud. Muidugi Sandra kaotas. :)

Laupäev: Hommikul tegelesin hobustega, kuni Alexandra tuli ja palus mul noormees Yannicki valvata. Kõndisime siis talli taha, kus oli suur hunnik rapsi maas ning lapsed kühvlite ja harjadega sees. Lapsed olid tööle pandud, aga neil oli seal jube lõbus ka. Jäin siis sinna seisma ja vaatama.
Mõni aeg hiljem hakkas ta nutma ja mingi tädi, mul on liiga palju nimesid meelde jätta, kõik lihtsalt ei jää meelde, Alexandra kabinetist, tuli sinna. Tüüp hakkas lambist nutma. Normaalne. Kuni teda seal ei olnud, Yannick ei nutnud. Läksid ema juurde ja jälle sai ta plaastri külge.

Pärast seda hakkasime meisterdama. Tema tegi mingitest juppidest lennukilaadset asja ja mina sedasamust taskurätist. Kui isa kööki tuli, kus me meisterdasime, kiitis ta mind lennukiidee eest. Mu esimesed kiidusõnad vist.

Siis tuli aga see vanaema ja ütles, et ma pean lastega rääkima. Sellepeale teatas Yannick, et ma ei räägi kunagi temaga. Sel hetkel lõhkes mul küll üks närv vist. „Mida hekki? Ma ei saa sust arugi nagu, wie the heck peaks ma sinuga siis rääkima? Ja ma räägin, nii palju kui ma oskan. Vähe, aga räägin!“ mõtlesin. Vastasin siis nii, nagu mõelnud olin, v.a. see osa, et ei saa temast eriti aru. See lõituju eriliselt alla noh.

Ilmselgelt võtab meisterdamine janule, tüüp tahtis kokat ja läks ema juurde. Ema andis talle ta koka külmkapist ja ütles, et ta tohib ainult väikse lonksu juua. Kui pooleldi täis koka oli juba peaaegu otsakorral tahtsin ma selle ära võtta ja ütlesin, mis ema talle öelnud oli. Tüüp ütles aga, et ta tohib seda juua ja kitub emale ära. Normaalne. Siis jooksis ta välja ema otsima, mina pidin järele jooksma muidugi. Tüüp oli trotsi täis ja torises, et ütleb emale ära ning siis ei tohi ma teda enam valvata. Mina ei osanud teisti reageerida kui lubasin tal avasülikitse minna. Ema ta aga ei leidnud ja tüüp unustas äragi, et kitse pidi panema, mis ma tegin. No tore, ma ei räägi lapsega, ma pahandan lapsega.. mõni ime, et ta mind vihkab siis. Oeh, esimesed rasked hetked hobuparadiisis. Ei mina aru saa, mis ta tahab must saada. Hiljem mängisime edasi nagu midagi poleks juhtunudki. See tüüp kord sallib kord ei salli mind.

Pärastlõunal käisime Kathi ja Christiniga rannas päevitamas.

Olime umbes neli tundi ära. Kathil oli ka päevituskreem, mida ta jagada minuga tahtis. Kui tore! :D

Päevitasime tunnikese ehk ja siis küsisin, kas lähme vette ka. Alguses oli ikka väga väga külm, aga mida kauem vees mulistasime seda soojemaks läks. Samas ega me üle 10 minuti seal ikka ei vahtinud. Mina muidugi oleks, kala nagu ma olen, aga teised tahtsid välja minna.

Päris õhtul, umbes 8 ajal, läksime rannafestivalile. Aga kuna seal olid vaid vanad inimesed ning samasorti muusika otsustaime natuke rannas jalutada, jäätist süüa ning siis tagasi minna. Ma sõin Hello kitty jäätist. Marshmellow geschmack!:D

Läksime teist kaudu tagasi. Nägime majade juures jäneseid. Neid oli rohkem kui 10 tükki seal. Ja kõik niii nunnud. Ma kujutan ette, et tsikkidel on juba villand, et ma kõigi loomade kohta „Aaaw, wie süüüss(e)“ ütlen. (Ooo, kui armas/armsad.) Alguses arvasin, et need on kodujänkud niimoodi lahti lastud, aga ei. Metsjänesed ja jooksid ühe maja juurest teise juurde. Eestis küll loomad nii julged pole. Aga noh, see on siiski saksamaa!

Nojah, selleks korraks kõik. Ma tean, et ma lubasin pilte, aga ma avastasin, et mul pole USB-juhet digika jaoks, seega kahjuks ei saa seekord. Aga ma lasen omale Eestist saata riietega koos, nii et kui mitte järgmises blogis siis ülejärgmises.

Tschüss! ;)

Μου αρέσει! 4