Kodu. On kindlus. Tagala. Paik, kus unub kõik. Ei, kõik ei saa unuda. Ei saa unuda hoolivus. Austus. Lugupidamine. Kodu on see, kust ammutada jõudu. See on koht, kus sa saad end väljaelada. Õigem on vist öelda, väljarääkida. See on koht, kuhu sa tahad minna. Ootad, millal sinna tagasi jõuaks. See on koht, kus sind oodatakse. Või vähemasti nii ju peaks olema. Isegi mitte ei peaks, vaid peab olema. See on koht, kust ammutada uut jõudu maailmale vastu seismiseks.
Aga kui nüüd ikka päris ausalt küsida - kui palju on neid kodusid, kuhu ei taha minna. Jaa. Sul on elukaaslane. Ametlik, mitteametlik, mees või naine. Sul on lapsed. Koduloomad. Suuremad või väiksemad. Sul on see kõik. Väliselt igatahes. Sul on isegi paar korda aastas ette näidata paar üritust, kus olete koos käinud. Vanemate sünnipäevad, ämma-äia juurde trehvanud, lastemängumaal (lapsed peavad ju ka sünnipäevi)... No need on asjad, mis jätavad väliselt hea mulje. Kuid kui tihti me näeme, mis peale selle seal taga on?
Trossis näod, tülid. Vaikimised. Laste jonn. Üks tingib teise. Kui palju on neid inimesi, kellel on fassaad korras, kuid sisu... ei ole. Ei ole seda tagalat, millele toetuda. Ei ole seda sooja kodu, kus tahaks olla. On ettekäänded. Et mitte seal kodus olla. On inimesed, kes teevad õhtul koduukse lahti ja... on kui võõrad võõras kohas. Nagu ... hotellis. Viskavad töökoti nurka. Trööpavad tööriietes mööda elamist. Haukavad paar suutäit külma sööki, kukuvad väsimusest diivanile ja ... ei räägi. Omavahel ei räägi. Laste käest jõuab veel küsida, et kuidas läks. Vastus on juba sajandeid sama: hästi. Ja ongi kõik. Ei mingit hellust, kallistust, kaissu pugemist, päevatööst rääkimist. Ainus, millest rääkida - kas homme viid sa lapse kooli või ma. Ja selline kodust võõrandumine ei teki tegelikult üleöö. See ei teki järsku. Vaikselt, aga oi kui järjekindlalt. Huvitav on ka see, et seda ei märgata. Või ei taheta märgata. Esialgu - olen ise süüdi. Pingutan rohkem, läheb paremaks. Ei lähe. Siis ühel hetkel lööd käega. Kohustuslikud asjad teed ära, ka intiimsus muutub ühel hetkel kohustuseks. Ja sellega on asi piirdunud. Ühel hetkel märkad, et polegi enam midagi. Ammu enam. Isegi seda kohustulikku intiimsust. Peale selle, et sisu on tühjaks muutunud, märkad, et sa ei taha koju minna. Sa istud maja ees autos ja... ei taha minna. Või sõidad sihitult ringi. Olgugi, et sihtkoht on teadmata, sa lihtsalt lähed. Kuni leiad end sealt, kus olema ei peaks. Sama on ka suhetes. Kui ühest kohast jääb midagi puudu, lähed teise kohta. Ja saad sealt seda, mis puudu on. Ja siis märkad sa tegelikult seda, kui palju on sul kodus puudu. Kodus, kus peaks kõik olemas olema.
Kodus, mis on meie tagala ... ja seal ei ole ühel hetkel enam midagi. Ei soojust, ei hoolivust, ei intiimsust, ei sõprust, ei ... midagi. Millist tuge selline tagala anda suudab?!?!

Μου αρέσει! 10