Poiss ja Tüdruk lähevad pankrannikule jalutama.
Päris ääre peale. Vaid meeter on servani. Servast on merepinnani
mitmesaja meetri jagu tühja õhku.
Nad naeravad kajakate üle. Mis
mõte on lindude elul. Ainult karjuda mere kohal lennates. Poiss läheb
Tüdrukust kümne meetri kaugusele. Ta tahab Tüdrukut näha sinise taeva
taustal. Tüdruk naeratab ja siis karjatab justkui kajakas. Kaljutükk,
kus ta seisis murdub lahti ja Tüdruk langeb koos maakamakaga allapoole.
Poiss tormab serva poole ja näeb Tüdrukut. Lahtimurdunud tükk jäi
kinni. Kui Poiss nüüd pikali heidaks, ja käe allapoole sirutaks saaks
ta ehk Tüdruku käest kinni. Kuid ka see kaljutükk, kus peal ta nii
segaduses olla seisab, praguneb. Pikad praod lõhestavad rohuta
maapinda. Poiss vaatab alla Tüdruku poole, kellel on silmis
meeleheitlik palve. "Sa pidid ju mu päästma, isegi kui sured. Sa pidid
koos minuga surema," tulevad üle Tüdruku huulte Poisile kuulunud sõnad.
Tüdruk loodab, et Poisile mõjub see. Sõnad mõjuvadki, aga praguneva
kalju hääl veel rohkem. "Ma armastan sind!" sosistab Poiss, pöörab otsa
ringi ja jookseb. Minema. Eemale. Ta kuuleb, kuidas kaljutükk lahti
murdub. Tüdruk tunneb, kuidas ta vee poole lendab. Ta justkui ei kuule
enda häält, mis karjub nii valjult, et häälepaelad ähvardavad katkeda.
Ja paari sekundiga on kõik möödas. Elu. Noorus. Armastus, mis pidi
igavesti kestma. Möödas on ka Poisi lubadus, surra Tüdruku nimel.

Μου αρέσει! 5