Küll on aastad kulutanud ihu, meelt ja närvi,
õnn kord oli, tõesti oli ,oma värvi.
Meresinine ta oli, roheliselt ehtne,
siis kui kased kevadiselt läksid õrnalt lehte.
Põlluruuge, mullamustne, karikakravalge,
nähti teda noores päevas ainult palgest palge.
Muld siis lõhnas..
kuusikutes kukkus kägu,
tuul ja päike põletasid tolmuhalli nägu..
Vanutasid, muserdasid, sinna kurde jättes.
Igav sügis ükskord tuleb, saades sindki kätte.
ÕNN on jäänud lendavana sinilinnuks hinge,
soojendab ta kauge kuma olnud aastaringe...

Μου αρέσει! 2