Elus peab oskama imesid ihata,
rõõme tunda ja raskusi kanda,
nutta, armastada ja vihata,
petta saada ja andeks anda.
Elus peab oskama paljuga harjuda,
kullaga võrdselt hinnata vaske ...
vaikida... sosistada... ja karjuda...
Eneseks jääda, kuigi on raske.
Elus peab oskama mõista ja kuulata kõrvalseisjat,
kel süda on vaevas,
terasid sõkaldest välja tuulata,
maasse juurdudes uskuda taevast.
Elus peab oskama nõuda ja paluda,
trotsida karidekirjalist randa,
lüüa saada ja valu taluda...
aga ei iialgi alla anda...
Ehk kui me nii teeks saaks ehk maailm paremaks:) Muidu on elus vaid olemas negatiivsed mõtted ja isegi ei osata pisikest asja märgata ega ka rõõmu tunda:)
Kaunid read.
Aga elu võiks ju olla selline:) märka,tunne rõõmu ja mitte nuriseda:)