Ma aina hõljuks hämarsilmi ringi,
ja oleks armunud, ja ootaks, ootaks ikka;
kuid aeg on minu ümber teinud ringi
ja ma ei ole enam plika.

Toast tuppa käin. Aeg-ajalt piidlen peeglit
ja hapralt kuulan samme kogu majas...
Mu puhul imeks panna pole seegi -
pean telefoniks hilist äratajat.
Ning mul ei ole und; ma olen ärkvel
ja ehitud ööpäevas iga tund;
teen taskuraamatusse totraid märkmeid:
"Ei helistanud.", "Täna sadas lund."

Poes pole käinud juba mitu päeva:
truu sõdur ei saa jätta vahiposti.
Mind naabrid ainult kaks kord päevas
näevad
sest just nii harva tuuakse meil posti.

Söön kuivikuid. Joon teed. Kohv lõppes eile
otsa.
On kohutavalt pikad riigipühad.
Koos pühadega lõpen ise otsa
ja hämarsilmslt tube mõõdan üha:

toa-aknast köögiaknani on kaksteist sammu -
ma tänu armumisele sain seda teada.
Ma armund pole olnud juba ammu -
ja see ei ole antud teile teada.

Ja nii ma hõljun kuldses keskeas ringi:
just selles eas, kus teadma peaks ju...Mida?
- Et aeg on minu ümber teinud ringi?
Ses asjas asjaline aeg on, mitte mina!

Aeg lubab oodata. Aitäh - ma ootan ikka.
Ja ma ei varja salarõõmu,
et igas naises surmani on plikat!

Μου αρέσει! 3