Mu öiste mõtterännakude rägastikust läbi valgusekiir ei tiku, sest siis on päike ammu loojunud. Mu keha päevast väsinuna puhkab, tal miskit pole teha. Kuid mõistus, mõtte ärkvel edasi siin tiksub nagu seinakell. Su silmad, mida eile unes nägin, põlevate konidena justkui kärsatavad kukalt, pöördun, vaatan üle õla, pole,vist jälle läind on unenägu hukka.
Arvutilaua taga suitsupakk ja vesipiib mõlemad on tühjad, seinal kolmas pilt on sinust, sahtlis luuletuste kuhjad, kuid vaikus karmi käskijana minu toas mult röövib hingerahu, sest vaikuses mu mõistus ärkab une kergelt antud loal ja pilte sinust seinale veel mahub.
Ei suuda rebida end lahti sellest pildist, peaks põletama vastu tahtmist, sellist ilu üldist? Ei ole hinge pimedust nii suurt mul, et oma enda toas, ise tehtud joonistust, seinalt rebida lahti ning ahju alla tuldki teha pole hetkel mahti.
Mu vead on ikka samad, kuigi pisut erinevad eelmistest, ma liiga avatud raamatuna, serviveerin oma olemist, peaks kaduma taas kord orbiitilt, eemalduma, et värskena välja tulla. Muttina kaevun taas oma külma üksildasse mulda ehk voodisse ja tõmban teki üle pea, enne uinumist loodan, et homme mul külla ei tulda, sest hetkel vaikuses veeta päevi on hingele hea.

Μου αρέσει!