TAEVAS ON TINANE, UDUVINANE.
TUULE KÄES PÕLVILI PAENDUVAD PALUD.

ELLEN NIIT

Ähmased, tuhmid ja lühikesed on novembrikuu päevad, ööd aga pikad ja kottpimedad. Hilissügis on nüüd peremees, kes annab meile napilt valgust ja soojust. Ainult päeva südames näitab ennast ka päike. Ikka ja jälle on taevas sombune ja pilves ning sealt sajab külma vihma või tuleb lumelörtsi. Samas selgineb taevas ja öösel külmetab. Niisugused on mardipäeva-aegsed ilmad.

Pärast hingedepäeva (2. novembril) tuleb mardipäev (10. novembril), vanade eestlaste mardusepäev, millega lõppes muistsel ajal mihklipäevast siiani kestnud marraskuu ehk surnuile pühendatud aeg. Lõppes surnute kodukäimine ja inimese surmahaldjas ehk mardus ei näidanud ennast enam tontlikus öös ja ei ilmutanud ennast ulgumise ja nutuga raagus metsas. Kuid olgu tähendatud, et hingedeaja kestus ei olnud meie kaugetel esivanematel ühesugune ega nimetus mardus ainus surmahaldja tähendus, teda kutsuti veel marguseks ja marraseks. Nimetus ise on vana iraani laensõna, tähendas algul surnut, kuid arenes meil edasi ka irdhingeks, inimese- ja surmahaldjaks, lõpuks surma nähtavaks või kuuldavaks endeks. Muide, mardusega on ühenduses ka putuka nimetus mardikas (mardlane jne.), sest surnute hingi arvati putukaisse siirduvat.

Katoliku usu tulekuga meie maale hakati mardusepäeval pühitsema Tours’i piiskopi Martinuse surmapäeva ja päeva ennast nimetama mardipäevaks. Hiljem luges luteri kirik selle päeva Martin Lutheri sünnipäevaks. Vanade eestlaste kombed ja tõekspidamised peeti paganluseks ja need asendusid pikkamööda Saksamaalt sissetoodud traditsioonidega. Kuid rahvalik tuum ja põhi jäid püsima.

Ühtlasi oli muistne mardusepäev, nüüd juba mardipäev, sügisese lõikuspeo jätk, mis ajaks välistööd oli lõpetatud ja mindi üle talvistele töödele. Mardipäev oli peamiselt meestepüha: “Mart on üle põldude, Kadri üle karja,” öeldi meie pool rahva seas. Ja nende päevade traditsiooni peeti Läänemaal veel käesoleva sajandi algul täiesti au sees. Öeldi, et Mihkel ja Mart on vennaksed ning Kadri on nende õde. Nende pühade pühitsemine moodustaski sügispühade buketi, mis tõi veidi erksust ja elevust tuhmidesse ja lühikestesse sügispäevadesse ning rõõmunatukesi inimeste ellu pikkadel sügisõhtutel. Usuti, et mardiõhtu pühitsemine toob õnnistust põldudele. Pereisa pruulis mardipäevaks õlut ja pereema küpsetas odrakaraskit, et talu söögilaud oleks pühapäevasem. “Siis on põlluhaldjas sellest meelitatud ning laseb järgmisel suvel põllule sadada kosutavat vihma ning paista päikest ja nurme ei ründa rahehood ega paduvihm ning ei piina põud.” Ka oli kombeks süüa mardihane. Hani oli kodutalus tähtis kodulind, karjane kaagutamas vainul ja jõekäärus.

Üksluised ja igavad olid mardipäeva ajal põllud. Lepik tukkus ja heinamaa oli tõsine. Ainult rohelised rukkiorased rõõmustasid silma koos Tikamäe kuuskede ja mändide igihaljusega.

Enne marti olid naised virgad, et saada Mardile mauk kaela riputada. Ja viht linast ja takust lõnga pidi mardipäevaks tingimata juba valmis olema. Ning mardiõhtut oodati põnevusega. Eriti ootasid seda noored. Mardilaupäeval lõpetati töö varakult, koristati tuba ja seati kõik maja asjad korda ning jäädi marte ootama. Viimaks tuligi kamp maskeeritud noori mehi ukse taha, esimesel pill, viimasel suur kott kaelas, teised olid naljategijad ja järelvaatajad, kas talus kõik tööd tehtud ja maja asjad korras. Kõigepealt robistati vitsakimbuga ukse taga ja hakati laulma:

Laske mardid sisse tulla,
mardid tulnud kaugeelta,
läbi pika pilliroo,
läbi kare kasteheina!
Mardi jalad valutavad,
mardi küüned külmetavad.
Mart pole tulnud saama pärast,
mart tuli vilja õnne pärast!

Siis astusid mardid tuppa. Pärast tervitamist otsiti toas kõik laokil asjad üles ja nõuti seletust, kelle süü läbi need laokile on jäänud. See tööde ja tubase korra kontrollimine toimus minu kodukohas Kullamaal ja ka mujal Lääne - Eestis. Süüdlane sai noomida ja vitsakimbuga säraka vastu tagumikku. Vaadati ka pererahva tööd ja kontrolliti laste kombeid ja korda. Olid tööd halvasti tehtud ja lapsed kombevaesed, vallatud või laisad, anti neile vitsu. Naistelt ja noorikutelt küsiti:

Kas linad lipsitud,
kas takud tongitud?

Saades jaatava vastuse, algas tants ja mäng, millele talu noored kaasa lõid. Hiljem tuli pereema toitude ja maiustustega, pereisa õllekannuga. Pakuti liha, värsket leiba, saia, mett ja õunu. Mardiisal oli tavaliselt kott kaelas herneste ja rukkiteradega. Neid viskas ta peoga põrandale ja ütles:

Viskan sisse viljaõnne,
suskan sisse kaeraõnne!

Lahkudes soovisid mardid pereisale head viljaõnne, pereemale head karjaõnne, tüdrukutele head peiuõnne, poistele head pruudiõnne ning lahkusid lauldes:

Rukkid kasvage, lusted kaduge,
linad kasvage, ohakad kaduge,
sead sirged ja siuakad,
lehmad madalad, matsakad,
hobused turjakad, tugevad!

Mida suurem kamp mardijooksjaid, seda rohkem lapsi peremehele, rikkalikku põllusaaki ja õnnistust kariloomadele. Seda talu, kuhu marti sisse ei lastud, pidi tabama viljaikaldus ja vaesus.

Mardijooks on vana rahvusvaheline komme, mis pärineb keskaegsest andidekorjamisest kloostritele. See komme tuli keskaja lõpul sakslaste kaudu ka Eestisse. Meil korjasid mardisandid, nagu rahvas neid tavaliselt nimetas, ande mitte kloostrile ega kirikule, vaid endale, millest valmistati kohalikus külakõrtsis või mõnes talus omavaheline lõbus koosviibimine mardipäeva õhtul.

Tavaliselt oli mardipäeva ajal juba kõva külm, arvestades sellega, et mardipäeva oli vanasti vana kalendri järgi kaks nädalat hiljem praegusest mardipäevast. “Mart tegi sillad soode peale, madalama maade peale,” laulis minu ema. Tähendab: öökülmad kaanetasid juba järvi, soid ja veeloike ning veed muutusid kandvaiks ja võis igaltpoolt otse läbi minna ning esimesel jääl liugu lasta. Tore oli sõit Sõerusoo esimesel jääl. All vanast vikatist omatehtud uisud. Pärast koolitunde rõkkas sooäärne kuusik laste rõõmukisast mardipäeva jääl.

Kodus ennustati, et mardipäeva lumi toob hea vilja - aasta ja kasvatab palju õunu. Kui mardipäeval oli vihmane ja udune, pidi tulema pehme talv suure lumega, suvi aga vilu ja vihmane. Oli aga mardipäeval ilus ilm, siis pidi ka suvi tulema ilus ja andma korraliku heina- ja vilja-aasta. Öeldi veel: mardipäeva külm toob külmad jõulud, mardisula aga sopased jõulud. Mida Mart külmetab, seda Kadri leotab lahti!

Eks vaatame, kas vanarahva ennustused ilmastiku kohta lähevad ka tänapäeval täppi või mitte. Ega nad ka vanasti alati täppi ei läinud, ilmataat mängis ka siis inimestele vingerpussi.

HEAD MARDIPÄEVA ARMSAKESED :)

Μου αρέσει! 9