Me ei anna enam lubadusi, sest iga väljaöeldud vanne programmeerib juba selle murdmist; me ei luba üksteisele, et helistame pühapäeval, sest võib-olla me ei helista. Me ei luba, et oleme elu aeg sõbrad, sest elu on muutuv väärtus. Me ei luba, et hakkame kunagi päris inimesteks päris mõtete ja tunnetega, mis ei ole pärit võõrmeediumeist, et kunagi kirjutame pärisluuletusi ja oleme üksteise üle uhked, sest niikaua, kui see pole kohustus, on kõik piisavalt päris me enda jaoks. Me ei luba üksteisele midagi, sest oleme üksteise jaoks olulisemad kui sõnastatud reeglid. Me lubame õppejõududele ja tööl lubame pangale: jah, maksan tagasi laenu, isegi kui satun Vietnamisse või Goasse, lubame jah, ma annan endast parima selle projekti lõpuleviimises; lubame olla kell neli tööintervjuul; lubame võõraid endale lähemale kui oleks tarvis aga harva piisavalt lähedale, et lakata lubamast, sest lubadused on ainult reetmise esimene sõna

Μου αρέσει! 2