Kuule, väike sitapea, nüüd on asi nii, et kui sa seda kuradi prügiämbrit välja ei vii, siis saabub sulle täna öö viis tundi varem ja minu kahe kämbla läbi, võttis isa kiirelt kokku toas levinud meeleolu, pöörates vihase pilgu telekat vaatava Jakob-Kristoferi poole.
Jah, paps, noogutas see dementselt, ekraanilt pilku pööramata, laias asendis katkisel sohval lösutades.
Isa mõtted lappasid kiirelt mõtteid ja meenutusi, läbi käisid abort, lastekodu ja kirves köögikapis. Siis viskas ta need peast ja kääris käised üles.
Kuule, tatikas, vaata, asi on nüüd nii, et tänasest hakkad sa isa sõna kuulama või muidu...
Jah, paps, kostis sohvalt.
Samal hetkel astus sisse perekonna emafiguur, nõudepesulapp üle õla, ühes käes seep, teises sigaret.
Kumb teist prügiämbri välja viib, raisk? rögises ta häälel, mille toon tundus karjuvat: kopsuvähk! Kopsuvähk! Kopsuvähk!
No... see et... see... sohval... see... Roland... see viib, üritas isa teha süütut nägu, osutades endiselt apaatsele perepojale.
Pane oma poeg siis juba seda tegema! Sina ta ju tegid. Pealegi see solgiämber haiseb juba koledasti. Ma ju ütlesin, et kurat mata Miisu tagaaeda või lase peldikust alla, mitt

Μου αρέσει!