Avan selle ümbriku. Selle sees on kiri. Ma saan Kerdi tagasi, maksku mis maksab! Korraga tunnen väikest hirmu selle kirja pärast. Pean ettevaatlik olema ja Kerti hoiatama. Praeguseks unustan selle, sest mul ikkagi sünnipäev. Vahetan riided ja lähen kööki tagasi. Kook on juba lahti lõigatud ja mulle on valmis pandud kõige suurem tükk koos selle numbriga. Söön koogist ära pool, kui kuulen uksekella. Jooksen uksele ning avan selle. Minu üllatuseks seisab seal Kärol, katkine konts käes, ise kriime täis ning juustes puu oksad. Hakkan naerma, naeran kõht kõveras maas, tõmban ennast kerra ja naeran, ema tuleb uksele ja turtsatab samuti naerma, peagi on kõik külalised uksel ja naeravad. Kärol vihastas ning tammus omaette midagi podisedes minema. Heh, paras talle. Nüüd saan vähemalt koogi lõpuni süüa. Kook söödud, pesus käidud, msnis ja reidis ka ära käidud, ehmatan mingi imeliku helina peale. Keegi oli salaja mu uue telefoni laadimast ära võtnud, kaardi ja aku sisse pannud. See imelik helin oligi mu uue telefoni helin. Vaatan, et Kert helistab. "No tsau Kika." "Oi tsau Kert. Sa mu sõnumi said kätte mis ma eile saatsin?" "Sain. Kui sa täna viitsid siis äkki lähme niisama kuskile parki? Ja peale seda äkki minupoole, kui mu ema lubab." "Ei tule keegi täna siia" "Kes see oli?" "See oli mu ema... Ta kuulab salaja ukse taga." "Aga äkki minu poole? Ma küsin kas võib." Panen korraks telefoni laua peale ja lähen poole trepi peale kuna päris alla ei viitsi minna. "Emme kuule. Kas täna üks poiss võib õhtul meile külla tulla?" Kostis väike turtsatus suurest toast. "Ikka võib. Aga kas päris ööseks kohe?" "Seda veel ei tea." Jooksen tagasi oma tuppa. Tee peale jääb ette mingi mängukaru, milleotsa ma komistan ja kukun. Einoh oli seda ka nüüd vaja. Suurest toast kostub valju naeru. Naerge terviseks. Ajan ennast püsti ja seekord kõnnin ettevaatlikult. Seda karu seal küll ennem polnud. Imelik. Lõpuks jõuan tagasi oma tuppa. Seal on jälle üks kiri mu laua peal. Jällegi mulle. Raudselt Kärolilt. Praegu unustan selle ja ütlen Kerdile häid uudiseid. "Ou sa veel seal?" "Mhm. No kas võib siis?" "Ja. Küsiti kas sa jääd ööseks ka. Kui su ema lubab siis võid jääda küll." "Päris ööseks kohe ma ei tea kas saan." "Kellepoole sa ööseks jääda tahad?" "Ah on üks tüdruk." "Kuule mine jah temapoole ööseks, ma lähen täna oma sõbrannadega pittu." "Kuulsid?" "Kuulsin küll. Mis selle pargiga saab siis?" "Aga äkki saame kohe skeidis kokku? Park suht ligidal ka skeidile ju." "Nojah. Hakkame siis mõlemad tulema/minema skeidi poole." "Ok tsau siis." Ma ei jõudnud talle tsaugi öelda ja kõne oligi lõppenud. Imelik, aganoh, vahet pole. Nüüd saan lõpuks lahti teha selle kirja mis on arvatavasti Kärolilt. Kohe kui jõuan ümbriku kätte võtta, kuulen väljast mingit oigamist. Vaatan aknast alla ja näen Kärolit maas lebamas veel suuremate kriimudega ja veel rohkemate okstega juustes. Nüüd saan eelmisest korrast veel suuremad naerukrambid. Nüüd ma tean kindlalt, et see kiri on temalt. Avan selle igava ümbriku. Eks te naerge minu üle kui tahate, aga küll te aru saate, et mina seda asja naljaga ei võta! Seegi kiri lendab suure kaarega prügikasti. Hakkan ennast kiiruga oma "kohtinguks" korda tegema, sest Kert juba raudselt ootab mind skeidis. Hakkan pesema minema, aga mul tuli meelde, et ma alles käisin. Oi kui otu ma olen. Lähen otsin oma kapist midagi korralikumat selga ja asun minekule.

Μου αρέσει! 4