Olen paranenud söömissõltlane. Aasta oma elust olin anoreksik, mis kujunes edasi buliimiaks ja kestis kümme pikka aastat.

Miks ma sellest praegu kirjutan?

Ei, mitte sellepärast, et Aigi Vahing kapist välja tuli, Lady Gaga oma keskkooliaegset buliimiat tunnistas või noor triatleet Pealtnägijas oma haigusest rääkis. Räägin sellepärast, et ma arvan, et see on midagi, millest peab rohkem ja rohkem rääkima. Ja ma ei varja enam enda haigust, mida olen põdenud üks kolmandik oma senisest elust. Varjasin ma seda küll haige olles, kuid peale terveks saamist ei ole ma lihtsalt sellest väga rääkinud. Nüüd räägin. Ja kõigile, kes tahavad kuulata.

Käisin Rõuges tervisepäeval ja jagasin noortele oma lugu. Ühe haiguse lugu. Minu buliimia lugu.

Ja ma tahan sellest rääkida ka teile.

Ma ei tee seda kaastunde või tähelepanu saamiseks.
Ühest küljest teen seda iseenda pärast. Ma ei varja ega häbene oma minevikku. Olen iseendaga sõbraks saanud ja tunnistan oma vigu. Kui seda saab üldse veaks nimetada.
Tunnen, et tahan selle endast välja rääkida.

Teisest küljest tahan natukenegi anda valgust kümnele aastale minu elust, kui ma ei olnud just kõige parem inimene. Inimene, kes seab sihid, püsib oma valitud rajal ja jõuab eesmärkideni. On õige sõber, õde, tütar ja kallim. Mina seda ei suutnud. Sest ma olin sõltlane. Minu elamise-olemise-tegutsemise peamine eesmärk oli söök ning minu keha.

Kolmandaks tahan rääkida selleks, et ehk õpetab see teistele midagi. Õpetab olema tähelepanelikum ja sallivam. Või annab minu lugu julgust võidelda deemonitega neile, kes samuti söömisprobleemide küüsis.

Pean kõigepealt kohe ütlema, et allolev lugu võib olla minu lähedastele karm. Sest olen seda kõike saladuses hoidnud. Palun, ärge tundke ennast halvasti, et te seda alles nüüd kuulete. Ei ole vahet, kas inimene on alkohoolik, narkomaan või söömissõltlane. Ta tahab oma haigust eelkõige varjata just lähedaste eest.
Mina olen see, kes peab teie ees vabandust paluma. Paluma vabandust selle eest, et ma teid ei usaldanud ja teie käest abi ei otsinud.

Aga mis peamine- selle aasta suvel saab viis aastat, kui ma ei ole enam söömissõltlane. Ma ei ole millegi sõltlane. Olen inimene, kes armastab iseennast ja elu. Ja ma arvan, et just selles positiivses valguses võiks kulgeda juturajal, mis viib meid tegelikult päris süngesse nõiaringi ja paljastab ühe sõltlase varjuelu.

See kõik algas aastal 1996. Olin tegelikult tüüpiline söömishäirete ohver. Tubli ja edukas tüdruk. Õppisin viitele, tegin hästi sporti ja olin üldse väga ontlik. Tahtsin olla tubli ja kõiges hea. Tahtsin, et mulle olulised inimesed ei peaks tundma ennast halvasti, et ma paks olen. Ja nii see kõik vaikselt tuli. Mäletan päevi, kui sõin lõunaks ainult paar leivaviilu, õuna ja jõin klaasi piima. Selle kõige juures tegin ma kaks korda päevas trenni. Sõbrad küll vahel täheldasid, et miks ma üldse söömas ei käi, aga suutsin selle kuidagi alati ära selgitada. Kui sõin kommi, siis iga kommi eest tegin kümme kõhulihast. Ja need kommid olid kõigest pisikesed iirised… Kui mingihetk mul aneemia tuvastati, siis isegi rosinad, mida pidin sööma, olid mul üleloetud. Muide, see oli esimene, aga mitte viimane kord, kui arstid mul söömishäiretest tingitud vaeguse tuvastasid, kuid seda loomulikult nii ei nimetanud ja sellele tähelepanu ei pööranud. Teine kord oli siis, kui mul kahtlustati südamerütmi häireid. Käisin haigla vahet ja veetsin isegi päeva mingi südameaparaadiga. Aga midagi ei leitud…ja edasi ka ei otsitud.
Spordiastma- oli kõige lihtsam diagnoos.
Buliimia- oleks olnud õige diagnoos.

Mäletan, kui ükskord läksin jooksma ja olin nii väsinud. Teadsin, et olen vähe söönud, aga mõtlesin, et pole midagi, mul on pekki küll, mille najal edasi liikuda ja mida kulutada. Ja saunas käisin kiled ümber, et rohkem higistaksin.
Kui ma vaatan selle aja pilte, siis olin ikka täitsa kõhn. Mitte päris haiglaselt, aga oma 171 cm juures kaalusin “tipphetkel” 52 kg.

Ja siis see juhtus. Anoreksiast sai buliimia. Mäletan täpselt, kuidas ja millal. See oli 1997 aasta jaanipäev. Kust sain idee oksendada, seda ma ei mäleta, aga sellel öösel ma esimest korda näpud kurku ajasin ning sattusingi nõiaringi, millest otsisin väljapääsu 10 aastat. Või siis ei otsinud…

Mõnes mõttes võib ju positiivseks lugeda seda, et anoreksiast üle sain. Sest selle kätte surrakse oluliselt rohkem. Buliima võib olla natuke “leebem” ja selline “hooti” peal käiv häire. Kuid siiski on buliimiku elu üksik ja tühi. Sinu hing on tühi ja seda ei saa täita mitte miski muu, kui söömine ja oksendamine.

Oksendasin välja isegi õunu, sest kõht läks punni. Ehkki ma ei olnud sellel päeval midagi muud söönudki ja õun ei tee ju paksuks… Olen oksendanud pesukaussi ja kilekotti. Olen oksendanud dushi all ja põõsastesse. Seda kõike ka siis, kui sõbrad või perekond 10 meetri kaugusel või teises toas lõbusalt aega veedavad. Samal ajal tegin kogu aeg trenni, et rasva kulutada ja pidasin igasuguseid dieete. Petsin ennast lubadusega, et kui olen 10 kg kergem, siis ma enam ei oksenda.

Ka pidutsemine ja alkoholitarbimine mängisid suurt osa minu haigusloos. Sest see oli miski, mis aitas mul üksindusest hinges üle saada. Pidutsedes ei mõtelnud ma kogu aeg toidust ning oma välimusest. Olen lasknud oma ellu igasuguseid mehi, et lihtsalt ennast paremini ja tahetuna tunda. Lootuses, et äkki ükskord saan ma üle buliimiast…

Kõike, kõike, kõike, mis ma tegin, ajendas minu haigus. Ja see ei ole üle pakutud. Kahjuks.

Pean tunnistama, et minul käis buliimia mingismõttes hooti, sest oli aegu, kui sain paar päeva ka oksendamata olla ja kui oksendasin, siis ainult korra päevas. Ainult…
Aga olen olnud ka väga sügavas kriisis. 2003 aasta sügisel, kui elumuutus mind taas pealinna viis, olin kõige hullemas seisus. Olin enamuse ajast peale tööd või nädalavahetustel üksi üürikorteris. Jooksin poe, köögi ja WC vahet. Ajasin suust sisse kontrollimatult kõike, mida sain. Oksendasin viis kuni seitse korda päevas. Seda ka töö juures olles. Tundsin ennast iga päevaga aina halvemini ja halvemini. Siis oli hetk, kus otsustasin abi otsida. Käisin psühhiaatri juures. Ja ainult üheks korraks see jäigi.

Psühhiaater ütles, et pean leidma kellegi lähedase, kellele oma muret jagada. Ma tegingi seda. Nutuna purskasin oma haiguse välja kolmele lähedasele inimesele. Kuid ma ei teagi miks… selleks üheks jutuajamiseks see nendega ka jäi ja keegi ei küsinud hiljem, et kuidas mul oksendamisega on. Ma arvan, et ma ise ei olnud ikkagi piisavalt aus. Ja rääkisin sellest, kui mingist hetkemurest.. Põhjus, miks ma ka psühhiaatri juurde enam ei läinud. Tundsin, et leevendan oma jutuga oluliselt oma haigust ja ma ei tahtnud surkida minevikus, et miks see haigus mul üldse on tekkinud. Sellel hetkel sain buliimiale natuke leevendust ja oksendamine tõmbus tagasi. Ja enam ma abi ei otsinud ka.

Olen tegelikult väga tugeva iseloomuga ja isegi oma haiguse sees ei kaotanud ma sellesmõttes mõistust, et tunnistasin endale oma haigust ja teadsin, et see on kõik minu peas. Aga siiski ei olnud ma võimeline tervenema.

Muutused hakkasid vaikselt 2007 aastal. Ma ei oskagi selgitada, kust või miks see alguse sai, aga sai. Ja mul on selle üle hea meel. Hakkasin iseennast päev päevalt aina rohkem armastama. Mingi rahu hakkas minu hinge pugema ja tundsin, et välimus või söömine ei ole enam nii määrava tähtsusega. Võibolla oli see lihtsalt üks helgetest momentidest ja kui ei oleks järgnenud seda, mis järgnes, siis oleksin uuesti nõiaringis olnud.

Jah, ma oksendasin veel, kuid seda juhtus nüüd korra või kaks nädalas. Aga tundsin, et samm sammult hakkan muutuma iseendaks, ilusaks ja toredaks inimeseks, kes ma tegelikult ju olen.

Lõplikule tervenemisele aitas kaasa kohtumine Ingmariga, mehega, kellest on saanud minu abikaasa. Päeva pealt ei oksendanud ma enam ja võin kõige siiramalt käsi südamel tunnistada, et ei ole seda peaaegu viis aastat enam teinud. Nojah, raseduse alguskuud jätame välja, sest see oli miskit muud, kui söömishäire:P

Muidugi pean ma tänama iseennnast, et buliimiast terveks sain. Ja seda iseenda abiga. Kuid kindlasti ei saa ma alahinnata ka armastust ja Ingmari. Sest tema mängis ikka väga suurt rolli selles, et oma rajale püsima jäin. Ja ta ise ei teadnudki, mida oli minuga teinud. Ka tema sai sellest kõigest teada hiljuti…

Üteldakse, et sõltuvust ei saa asendada teise sõltuvusega ja olin sellest vägagi teadlik. Tunnistan, et mingil hetkel klammerdusin Ingmari armastusse, sest arvasin, et ainult see hoiab mind tagasi uuesti langemast buliimia küüsi. Aga Ingmari armastus õpetas mind ka iseennast armastama. Ja märkamatult kadus klammerdumine. Minust sai terve iseseisev naine. Ja tean, et täna olen seda. Teadvustan endale riski, et haigus võib tagasi tulla. Ehkki üteldaksem et viis aastat on juba paranemine. Kuid siiski- kord elus sõltlane on terveks eluks sõltlane. Aga tean, et iga päevaga läheb järjest väiksemaks minu tõenäosus protsent, et taas haigeks jään. Sest ma ei tegele mitte haigusega, vaid tegelen iseendaga. Oma armastusega iseenda ja elu vastu, asjadega, mis mulle meeldivad ja mida oskan. Tervislik eluviis ei ole minu jaoks lihtsalt sõnakõlks ning äärmused on need, millest hoidun. Sest äärmused viivad sõltuvusteni.

Nüüd saan igapäev tegeleda oma unistustega ja olla 100% kohal oma inimestega. Enam ei juhi söömine, kaalunumber ja välimus minu elu. Mis võiks olla veel parem tunne, kui olla vaba! Lõpp on pikkadel õhtutel ja öödel, kui lohutamatult nutsin ja kartsin, et mitte kunagi enam sellest nõiaringist ei pääse. Minu ööd on nüüd rahulikud ja täis ilusaid unenägusi.

Nagu ikka, on igal sõltuvusel paranemisnähud. Väga palju öid nägin unes, et söön ja lähen oksendama. Ärgates olin higine ja nutsin. Oli suur kergendus, kui sain aru, et see oli vaid uni. Ma ei tahtnud enam kunagi oksendada. Ja ei taha seda siiani. Pean ka tunnistama, et mingi aeg oli mul tunne, et ma ei taha oma “eelmise eluga” midagi pistmist teha. Selles ei ole süüdi inimesed, kes mind toona ümbritsesid, vaid see, mida ja kuidas ma elasin. Tundsin kahetsust ja häbi. Jah, häbi. Aga nüüd ma tean, et see on viimane asi, mida tundma peaks. Häbi ei peaks tundma ka need, kelle lähedased söömissõltlased on. Tihti ei räägita sellest just piinlikkuse või kahetsuse tõttu. Et ei saadud sellest aru, ei oldud toeks ja äkki isegi soodustati seda. Aga häbi peab ära unustama. Peab jätma mineviku seljataha ning astuma koos tulevikku. Tulevikku, kus paistab päike, kus kõigi hinged saavad ravitud.

Kui ma mõtlen rahale, mida olen potist alla valanud, siis oleksin selle raha eest võinud osta endale väikese korteri, olen selles täiesti kindel.
Tervise peale ei taha ma mitte mõteldagi… Saan ainult loota, et ei teinud endale sellega väga suurt põntsu. Hetkel on küll kõik korras ja olen lisaks sellele vahva poisslapse ema. Aga kui palju on neid naisi, kes söömishäirete tõttu ei ole võimelised enam last saama või ei elagi nii kaua, et last võiks saada…

Oma loo valguses tahaksin kutsuda inimesi olema üksteise vastu tolerantsemad, tähelepanelikumad ja oma suhetes ausamad. Võibolla ei peaks me kergekäeliselt kommenteerima teiste inimeste kehakaalu. Kasutama juba väikeste laste juures hüüdnimesid nagu “paksu”, “trulla”, “peki” või pontsa”. Kas priske laps on hullem, kui surnud laps? Õpetage oma lapsi juba varakult iseennast armastama, kinnitage neile, et nad on ilusad ja ükskõik, kui hästi või halvasti nad midagi teevad, teie armastate neid. Üks ainus sõna või lause teismelisele noorele tema kehakaalu kohta võib vallandada surmava haiguse. Ei ma ei taha ütelda, et söömishäired on kodust tekitatud. Aga ma tahan ütelda, et kodused on esmalt just need, kes saavad kasvatada meie enesekindlust ja usku oma võimetesse ning tegemistesse. Sellesse, et meie saavutused ei sõltu meie välimusest. Olge oma lastele eeskujuks ja andke neile kodust kaasa tervislik eluviis ja eluterve maailmavaade,

Õpetajatele, treeneritele, kasvatajatele- kõigile peaks ülikoolis õpetatama ka seda, kuidas läheneda oma hoolealusele, kui tema kehakaal märgatavalt tõuseb ja näiteks tantsimist või kõrgushüpet segama hakkab. Aga kui palju on neid, kes ikka veel 10…12…14 aastastele tüdrukutele otse näkku ütlevad, et ei sobi tantsutruppi, sest on läinud trullakaks, peaksid mõned kilod maha võtma, et paremaid jooksutulemusi saavutada ja nii edasi.
Rääkimata muidugi tühistest lausetest suguvõsas või tädidelt-onudelt, et oi, küll sina oled meil pontsakas. Kas on seda kõike vaja?

Sõber. Ole heaks sõbraks. Kui sa märkad, et sinu sõber ei söö või räägib liiga tihti kaalust, siis muutu ettevaatlikuks. Kas ta väidab pidevalt, et just sõi või et tal ei ole kõht tühi? Kas ta väldib teistega koos söömist? Äkki on tegu veel algstaadiumis oleva söömise jälgimisega ja just sinu abiga saab hoida sõbra langemast anoreksia küüsi.
Kas sinu sõber kaotab mingihetk kontrolli söömise üle ja siis kiirustab WC´sse? Kas tal on parema (või ka vasaku) käe nimetissõrmel väike lohk, nagu jälg hambast, miks oksendamise ajal näppu surub? Kas tal on vahel okse lõhn juures? Need võivad olla märgid buliimiast. Ma ei taha väita, et nüüd on vaja ringi käia ja inimesi söömishäiretes kahtlustada. Aga kui te märkate, siis püüdke tegutseda. Ärge jääge ootama, et haige ise teile rääkima tuleb. Mida varajasemas staadiumis asi avastada, sest suurem on tõenäosus terveks saada. Ja võtku mis tahes, te peate aitama, kui te kedagi armastate. Sest tema iseennast enam aidata ei saa.

Kui ma oma eilset noortega vestlust ettevalmistasin, siis sattusin Youtube´s peale nii mõneleigi nn R.I.P videole, kus meenutati anoreksiasse surnud teismelist tüdrukut.

Leidsin väga shokeerivaid pilte söömishäiretega inimestest. Aga kas peab nii olema, et ainult läbi shoki hakkame mõtlema? Kui meie sõbra laps anoreksiasse sureb või keegi tuttav sünnitab haige lapse, sest on ise söömishäirete ohver. Kui ta üldse lapse eostamsieni enam jõuab… Hingame kergendatult, et see ei ole meie või meie laps. Aga millal me hakkame siis mõtlema ja tegutsema??? Millal me hakkame märkama??? Leidsin ka ühe väga toreda video preventatiivsest tööst, mis ei ole suunatud ainult söömishäiretega inimestele vaid kogukonnale üldisemalt.

Kas teadsite, et maailmas on üle 5 miljoni naise ja 1 miljoni mehe, kes põevad söömishäiret? Ja kümnest haigest neli ainult paranevad lõplikult. Tunnen ennast õnnelikuna, et olen nende nelja seas…

Ja tunnen ennast õnnelikuna, et teile sellest rääkida sain.

Pean tunnistama, et loo kirjapanek osutus raskemaks, kui ma arvasin. Must- valgel tundub kõik isegi karmim, kui oma peas mõteldes.
Kirjutades vallandusid mälestused ja emotsioonid, mida olin sügavale enda sisse peitnud. Käed värisevad ja pisarad on silmas. Natuke kurbusest iseenda üle, et kümme pikka aastat oma elust niimoodi tuulde lasin. Peamiselt aga siiski õnnest, et olen suutnud sellest ringist välja saada. Sest paljud seda ei suuda. Ja veel vähem suudetakse oma haigusest rääkida, seda tunnistada.

Kui sa oled söömishäirete küüsis, siis tean, et minu jutt ei loe sulle. Sind ei heiduta shokiteraapia või teiste kogemused ning manitsused. Sa elad omas maailmas. Aga kujuta oma elu ette kümne aasta pärast. Kas sa tahaksid olla lapsevanem või elada kaua? Ehk leiad endas selle tugevuse, et oma lugu kellegagi jagada. Kasvõi pimedas ja teki all. Või lähed võhivõõra psühhiaatri vastuvõtule, sest tema on ikkagi professionaal. Aga tee midagi. Päästa iseennast veel enne, kui on hilja. Enne, kui vajadus olla ilus saab raiutud sinu hauaplaadile.

Μου αρέσει! 1