Oli esmaspäev.Hommikused kastepiisad heinal ja puulatvadel istuvad linnud.Otsustasin minna jalutama.Metsa.Mida enam ma metsale lähemale jõudsin,seda enam tundsin ma ärkava metsa sahinat.Puuladvad õrnalt tuule käes kõikumas,metslinnud ärkamas ja oma laulupaelu valla päästmas,siristades oma imeilusaid meloodiaid.Kaugemalt kostus oja vallatu vulin.Istusin maha ja kuulatasin,kuidas loodus elustus,kuidas mets ärkas,tuues kaasa salapärased viisid ja helid.

Kõik oli unustamatult kaunis ,siiski tundus mulle kogu selle toreduse juures,et midagi oleks nagu puudu olnud.Justkui jääks tervikusest tillukene tükikene puudu.Tillukene,kuid asendamatu.

Sina!Sina olidki see killukene,mis oli sellest toredusest puudu!

Igatsesin su säravaid silmi,su tulipunaseid meelaid huuli,mida vaimusilmas nägin oma huultega ühinemas.Igatsesin su täiuslikku naeratust,mis isegi päikese pilve tagant välja oleks toonud.

Igatsesin su helli käekesi,et hoida neid ise lausudes sulle : Ma armastan sind!

Henri 1999

Μου αρέσει! 3