Kurb on mõelda , et inimestes kadedust nii palju.
Miks küll ihaldatakse olla samasugune kui teised, ma ei mõista.
Miks soovitakse omada seda , mis teisel on ?
Kõigile pole vajalik see , mida teine omab , sest nii pole määratud.
Teise edu nähes leitakse põhjust teisest halvasti mõelda, mõistetakse hukka.
Öeldakse sõnu , mille taga pole mõtted , mida mõeldakse.
Õelust on nii palju, et see neid endid hävitab , aga ei mõisteta .
Miks küll aru ei saada , et elada õige oma elu , kedagi hukka mõistmatta on
kergem , kui teistes vaid halba urgitseda.
Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!