Kaugele, kuhugi veel tühjemasse ruumi,
taeva laotuse alla, puhuma mulle nii suuri.
Sinise laotuse taha, tähtede ja tolmu vahele,
täppsilmades peidetuna, on ruumi meil kahele.

Kaugele linnast, alevikust ja külast,
kiiresti kaugele kauguste taha.
Eemale porisest teest ja sulast,
sinna, kus sammal veel jäänud on maha.

Seal roostiku taga, kus jää on sulanud ära,
seal metsa taga, kust linn on kolinud ära,
seal väikeses majas, kus puudub kära,
sinna rändab mu meel, kui teadvus on ära.

Pëlqen! 4