Blog

Unistada ju võib..

Mulle meeldib kõndida lainete vahel
ja seilata jahiga tormisel lahel.
Mulle meeldib päike helesinises taevas
merevahus kõndides südamest naerda.

Mulle meeldivad valgete paatide rivid
meeldivad kaugel merevees kõrguvad kivid.
Mulle meeldib päikese kuumuses kõrbev liiv
ja taamal virvendav otsatu silmapiir.

Ma tahaksin tantsida öisel rannal
kui teaks, et võiksid olla mu kõrval.
Me ümber vaid lained, laul ja naer
mu pihud Su kindlas ja soojas käes.

Aeg

On Sul mõnikord olnud mahti
vaadata öötaevas säravaid tähti....
nautida taevalaotuse võlu
ning tunda, et elu on ilus....

....võta kinni kallima käest
ja mõtle kui kaunis on päev,
mil öelda Sa talle võid....
et ta Su elu kauneim õis.......

Me ei saa kunagi võidelda teiste
õnne eest sest
me ei tea mida nad oma
õnneks peavad

ELUL ON REEGLID
ON KAOTUS JA ON VÕIT
KAOTAJA KAOTAB
VÕITJA SAAB KÕIK
KUID ELULE KAOTAME
ÜHTEMOODI KÕIK

Kui sul on midagi
mis on sulle väga kallis
ja mille kaotamine
oleka valus
siis hoia seda

Sõprus on õrn taim
Ta ei vaja valgust ega vett
vaid usaldust

Mõnel hommikul väsinult küsid
kas tasubki paotada ust
Kas naeratus siis ka veel püsib
kui taevas on rusutult must
Kogu elu üks lõputu äri
tulles laostunult teadmata kust
Ära kunagi eneselt päri
kas tasub kaotada naeratust
Väljas tänaval ükskõiksus kajab
tasa esikus avaneb uks
Keegi ikka su naeratust vajab
kui ta jääbki ehk tundmatuks

Kahekesi

Ilm on jäätuvalt külm, kuulen sinu tasaseid hingetõmbeid enda vastas ja unustan korraks kõik muu. Oleme eksinud oma teel ja otsime rada, mis juhataks koju.

Väsinud pikast käimisest vajume kokku ja puhkame metsade lõputus kohinas, meie meeli haarab vabaduse võimas käsi ja laseb meil lennelda vabalt.

Soojus on hääbumas, aga sina mu kõrval oled jääv. Ma võtan su käe ja surun enese vastu, käsi mis on nii külmunud aga ometi valmis ära andma nii palju soojust.

Sa kaitsed mind selle kohutava tuule eest, hoiad mind kõvasti enese vastu ja puudutad õrnalt mu keha. Vaatan läbi märgade silmade sulle otsa ja ühe ainsa hingetõmbe jooksul kukub üks pisar mu põselt. Tajun su mõtteid.

Seal me lamame üksteise kõrval ja tunneme üksteise mõtteid. Su väsinud pea uinub mu süles. Vastu tuulehooge sirutan oma näo ja katsun õrnalt su juukseid.
Jõudsime jälle siia maailma ja leidsime enda raja. Elame vaid teineteise jaoks, just nii see ongi ju mõeldud.

Mis oli see on läinud ..........................mis tuleb alles ees  

Inimese süda on kui klaas
kord kukub jääb terveks
teinekord ainult vääratab
ja puruneb