Vaatan: rohelised lehed

tuul pühkinud on puudelt -

kolletavaid tänavaid -

ning valgus kirmu sinu huulel.

Mõte seiskub, tiksub, ootab

laseb hinge puhuda sel tuulel

nagu tegi närbund puudel

kuni lõpuks aegki seiskub.

Jälle ootab, vaikib mõte tärkab

veereb nõlvast alla peatumata

küll kord taaski kevad ärkab

valla päästab rohelise paela,

kui käed riputad sa minu kaela.

Severim! 2