Linnud siristavad, ilus kevadine päike naerab,ojas vesi suliseb.
Päevad põgenevad,
kuud kaovad,
on jäänud veel aasta lõpuni
seitseteist päeva.....
Ei see tänu tuhaks jahtu,
ei se aitäh ajas kustu.
Sügavale salajasse,
silmadesse,südamesse
jäävad sädemed särama.
Taas õhtulaulu laulab tuul
ja kõlab ööbikute triller
kuu piilub kõrgelt muigvelsuul
ja tema kõrval tähelilled.
On toomed valges õiekuues
ja hurmav piibelehe lõhn
maa kevadrüü on saanud uue
ning kaunis kase sirge rüht.
On kevadõhtutes uus algus
ja paljulubav lootusjoon
see hämarsume ehavalgus
nii palju unistusi loob.
Öö ööbikute laulus tuleb
ja unemaale kaasa viib
ta õrnalt sinu silmad suleb
kui viipav viirelinnu tiib.
Siis unedes on päeva selgus
ja täitumatud lootused
ning alles uue päeva algus
võib ellu viia ootused.
Kui päike taevaserval taas
aeg unelmatest ärgata.
Mõnel hommikul väsinult küsid,
kas tasubki paotada ust,
kas naeratus siis ka veel püsib,
kui taevas on rusuvalt must.
Kogu elu kui lõputu äri,
tulles laostunult teadmata kust,
ära iialgi eneselt päri,
kas võib kaotada naeratust.
Väljas tänavail ükskõiksus kajab,
tasa esikus avaneb uks.
Keegi siiski su naeratust vajab,
kui ta jääbki ehk tundmatuks
Oled minu roos ja päike.
Oled suur ja samas väike.
Unes näen ma sind, su huuled...
Loodan, et mu karjeid kuuled.
Palun paki pagasi!
Tule siia tagasi!!!
Koos siis päikse saadame, kaeme tõusvat kuud.
Ümbert kinni hoiame ja siis annan suud