"Pärdik ja prillid" Ivan Krõlov
Kord märkas pärdik, käes tal vanaduse päevad,
et tema silmad nõrgalt näevad.
Kuid eks ka selles hädas abi leida või,
ta oli kuulnud: ja kes teab kust tõi
peotäie Prille. Keerutab neid nii ja naa,
küll klaase koputab ja aistest kakub,
kord jälle nuusutab, siis lakub
pealaele upitab, seal käpalabale -
kuid abi neist ei saa.
"Ptüi, rämps"ta kirub : "Loll vaid olin ma,
et jäingi inimeste loba uskuma;
ei nende narrimistel ole mingit äärt,
ja kasu Prillidest ei jõhviväärt!"
Ning Pärdik nüüd kui kättemaksu ihas
ja pühas vihas
kõik Prillid vastu kivi puruks pillub,
et ümberringi lendavad vaid killud.
*
Ei nõnda talita vaid ahvisugu,
ka inimestega on tihti sama lugu,
et totter võhiklus kõik heagi halvaks teeb.
Ja hullem veel, kui võhikul ka võimust:
siis teadagi, ei aita ainult sõimust,
vaid vaata aga,
kuis püha lihtsameelsus vihast keeb
ja kallist asjast - sodi taga.
Väga tore Krõlovi lugeda - ja kui täppi pandud (ja millal ta veel ise elas!).Asjalik!